Kuu karlovalase priis läheb sellele naisele, kes hommikuti peale kaheksat oma taksikoeraga jalutab. Tegelt ilmselt ka taksile siis, too istub mõnikord ka mõnusalt akna peal ja elab minu kulgemisele kaasa.
Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...
ooda... naine jalutab taksikoeraga ja taksikoer samal ajal vaatab akna pealt, kuidas sina jalutad? :o :S ääk
VastaKustutaMul kohe oli postitades tunne, et keegi sellise küsimuse esitab :D
VastaKustutaNaine jalutab rihmaga ja koer vaatab akna peal :P