Kuu karlovalase priis läheb sellele naisele, kes hommikuti peale kaheksat oma taksikoeraga jalutab. Tegelt ilmselt ka taksile siis, too istub mõnikord ka mõnusalt akna peal ja elab minu kulgemisele kaasa.
Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
ooda... naine jalutab taksikoeraga ja taksikoer samal ajal vaatab akna pealt, kuidas sina jalutad? :o :S ääk
VastaKustutaMul kohe oli postitades tunne, et keegi sellise küsimuse esitab :D
VastaKustutaNaine jalutab rihmaga ja koer vaatab akna peal :P