Kuu karlovalase priis läheb sellele naisele, kes hommikuti peale kaheksat oma taksikoeraga jalutab. Tegelt ilmselt ka taksile siis, too istub mõnikord ka mõnusalt akna peal ja elab minu kulgemisele kaasa.
Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri. Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on! Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
ooda... naine jalutab taksikoeraga ja taksikoer samal ajal vaatab akna pealt, kuidas sina jalutad? :o :S ääk
VastaKustutaMul kohe oli postitades tunne, et keegi sellise küsimuse esitab :D
VastaKustutaNaine jalutab rihmaga ja koer vaatab akna peal :P