Kuu karlovalase priis läheb sellele naisele, kes hommikuti peale kaheksat oma taksikoeraga jalutab. Tegelt ilmselt ka taksile siis, too istub mõnikord ka mõnusalt akna peal ja elab minu kulgemisele kaasa.
On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...
ooda... naine jalutab taksikoeraga ja taksikoer samal ajal vaatab akna pealt, kuidas sina jalutad? :o :S ääk
VastaKustutaMul kohe oli postitades tunne, et keegi sellise küsimuse esitab :D
VastaKustutaNaine jalutab rihmaga ja koer vaatab akna peal :P