Otse põhisisu juurde

Olete kunagi kuulnud väljendit...

Sellel, miks YouTube on hea, on palju põhjuseid, olen esimene seda ütlema. Ja ühest küljest on ju tõesti tore vaadata sama bändi esinemist seal linnas ja seal festivalil ja Euroopas ja Ameerikas ja Austraalias, sest kui suur on võimalus kõiki neid ilma YouTube'ita näha, onju. Aga. Natuke pettumus on näha, kui sealsamas linnas ja festivalil ja Euroopas ja Ameerikas ja Austraalias on kontsertidel kõik täpselt sama. Samad laulud samas kastmes samade trikitamistega, samad naljad, kohati isegi samad laused ja fraasid vahepealse jutuna.
Kahju, sest ikka ju tahaks mõelda, et loovinimesed ei tee kätteõpitud asju, vaid mõtlevad kõik kohapeal välja ja improviss on ja asjad. Sest nad lihtsalt on nii hüperkunnid ja andekad ja mida veel. Keegi peab ju olema, ideaale on vaja.
Ma mõtlen, et neil endal võib olla muidugi huvitav jälgida, kuidas erinevad publikud samadele asjadele reageerivad. Ja lõppeks...ega muss halvemaks lähe sellest värgist, plaadi pealt kuulates on ju iga jumala kord ühesugune ja ikka hea. (Kui just üle pole visanud.)

PS! Eff juu, Eedeni Konsum. Õiget Cappyt te ei müü ja kassade juures olevates külmkastides(?) on ka ainult koka ja Starter ja virsiku jäätee, sest ega keegi ju sidruni oma ei joo.

VÄGA OLULINE: Täna oli Werneris üks poiss, kes nägi välja nagu Edward Culleni draamavaesema näoga noorem vend. Siises. Algul mõtlesin, et oleks tahtnud pilti teha, aga praegu tundub, et oleks hoopis pidanud küsima, kas saaks temaga koos pilti teha. See on ju tänapäeval moes.

See viib mind järgmisele mõttele: kui ma lasen ennast kellegagi koos pildistada..noh, öelgem, et keegi sealt ülemisest bändist. Kui suur on võimalus, et ma jään sellele pildile piisavalt normaalse näoga? Muidu polekski midagi, aga kui oled koleda näoga pildil, siis nagu väga ei taha seda ise vaadata. Aga miks siis üldse pilti teha? Ma tean, selleks, et tollele iidolile mõneks sekundiks suht külje alla pugeda. Sest ka see on ju moes.
Miks ma nii kuri olen? Alati on ju võimalus, et tuleb ilus pilt.

Kommentaarid

  1. Ma oleks esimese lugemise peale juba guugeldama hakanud, et miks Edward Cullenil nii imeliku nimega vend oli :D Õnneks lugesin teist korda ka.

    VastaKustuta
  2. Oda mis nime sa mõtlesid? Werner?

    VastaKustuta
  3. Ma pakun välja, et ta mõtles nimeks olevat Siises:P

    M.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...