Otse põhisisu juurde

Olete kunagi kuulnud väljendit...

Sellel, miks YouTube on hea, on palju põhjuseid, olen esimene seda ütlema. Ja ühest küljest on ju tõesti tore vaadata sama bändi esinemist seal linnas ja seal festivalil ja Euroopas ja Ameerikas ja Austraalias, sest kui suur on võimalus kõiki neid ilma YouTube'ita näha, onju. Aga. Natuke pettumus on näha, kui sealsamas linnas ja festivalil ja Euroopas ja Ameerikas ja Austraalias on kontsertidel kõik täpselt sama. Samad laulud samas kastmes samade trikitamistega, samad naljad, kohati isegi samad laused ja fraasid vahepealse jutuna.
Kahju, sest ikka ju tahaks mõelda, et loovinimesed ei tee kätteõpitud asju, vaid mõtlevad kõik kohapeal välja ja improviss on ja asjad. Sest nad lihtsalt on nii hüperkunnid ja andekad ja mida veel. Keegi peab ju olema, ideaale on vaja.
Ma mõtlen, et neil endal võib olla muidugi huvitav jälgida, kuidas erinevad publikud samadele asjadele reageerivad. Ja lõppeks...ega muss halvemaks lähe sellest värgist, plaadi pealt kuulates on ju iga jumala kord ühesugune ja ikka hea. (Kui just üle pole visanud.)

PS! Eff juu, Eedeni Konsum. Õiget Cappyt te ei müü ja kassade juures olevates külmkastides(?) on ka ainult koka ja Starter ja virsiku jäätee, sest ega keegi ju sidruni oma ei joo.

VÄGA OLULINE: Täna oli Werneris üks poiss, kes nägi välja nagu Edward Culleni draamavaesema näoga noorem vend. Siises. Algul mõtlesin, et oleks tahtnud pilti teha, aga praegu tundub, et oleks hoopis pidanud küsima, kas saaks temaga koos pilti teha. See on ju tänapäeval moes.

See viib mind järgmisele mõttele: kui ma lasen ennast kellegagi koos pildistada..noh, öelgem, et keegi sealt ülemisest bändist. Kui suur on võimalus, et ma jään sellele pildile piisavalt normaalse näoga? Muidu polekski midagi, aga kui oled koleda näoga pildil, siis nagu väga ei taha seda ise vaadata. Aga miks siis üldse pilti teha? Ma tean, selleks, et tollele iidolile mõneks sekundiks suht külje alla pugeda. Sest ka see on ju moes.
Miks ma nii kuri olen? Alati on ju võimalus, et tuleb ilus pilt.

Kommentaarid

  1. Ma oleks esimese lugemise peale juba guugeldama hakanud, et miks Edward Cullenil nii imeliku nimega vend oli :D Õnneks lugesin teist korda ka.

    VastaKustuta
  2. Oda mis nime sa mõtlesid? Werner?

    VastaKustuta
  3. Ma pakun välja, et ta mõtles nimeks olevat Siises:P

    M.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...