Otse põhisisu juurde

Olete kunagi kuulnud väljendit...

Sellel, miks YouTube on hea, on palju põhjuseid, olen esimene seda ütlema. Ja ühest küljest on ju tõesti tore vaadata sama bändi esinemist seal linnas ja seal festivalil ja Euroopas ja Ameerikas ja Austraalias, sest kui suur on võimalus kõiki neid ilma YouTube'ita näha, onju. Aga. Natuke pettumus on näha, kui sealsamas linnas ja festivalil ja Euroopas ja Ameerikas ja Austraalias on kontsertidel kõik täpselt sama. Samad laulud samas kastmes samade trikitamistega, samad naljad, kohati isegi samad laused ja fraasid vahepealse jutuna.
Kahju, sest ikka ju tahaks mõelda, et loovinimesed ei tee kätteõpitud asju, vaid mõtlevad kõik kohapeal välja ja improviss on ja asjad. Sest nad lihtsalt on nii hüperkunnid ja andekad ja mida veel. Keegi peab ju olema, ideaale on vaja.
Ma mõtlen, et neil endal võib olla muidugi huvitav jälgida, kuidas erinevad publikud samadele asjadele reageerivad. Ja lõppeks...ega muss halvemaks lähe sellest värgist, plaadi pealt kuulates on ju iga jumala kord ühesugune ja ikka hea. (Kui just üle pole visanud.)

PS! Eff juu, Eedeni Konsum. Õiget Cappyt te ei müü ja kassade juures olevates külmkastides(?) on ka ainult koka ja Starter ja virsiku jäätee, sest ega keegi ju sidruni oma ei joo.

VÄGA OLULINE: Täna oli Werneris üks poiss, kes nägi välja nagu Edward Culleni draamavaesema näoga noorem vend. Siises. Algul mõtlesin, et oleks tahtnud pilti teha, aga praegu tundub, et oleks hoopis pidanud küsima, kas saaks temaga koos pilti teha. See on ju tänapäeval moes.

See viib mind järgmisele mõttele: kui ma lasen ennast kellegagi koos pildistada..noh, öelgem, et keegi sealt ülemisest bändist. Kui suur on võimalus, et ma jään sellele pildile piisavalt normaalse näoga? Muidu polekski midagi, aga kui oled koleda näoga pildil, siis nagu väga ei taha seda ise vaadata. Aga miks siis üldse pilti teha? Ma tean, selleks, et tollele iidolile mõneks sekundiks suht külje alla pugeda. Sest ka see on ju moes.
Miks ma nii kuri olen? Alati on ju võimalus, et tuleb ilus pilt.

Kommentaarid

  1. Ma oleks esimese lugemise peale juba guugeldama hakanud, et miks Edward Cullenil nii imeliku nimega vend oli :D Õnneks lugesin teist korda ka.

    VastaKustuta
  2. Oda mis nime sa mõtlesid? Werner?

    VastaKustuta
  3. Ma pakun välja, et ta mõtles nimeks olevat Siises:P

    M.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Anthony Horowitz "Minu harakamõrvad"

  Anthony Horowitzi tean ju juba mõnda aega. Mitu korda olen telekas sattunud selle saate peale, kus temaga vestlus oli (festivalil HeadRead ilmselt?). Ja siis need briti krimisarjad, mida ta kirjutab. Mitte et ma neid vaadanud oleks. "Midsomeri mõrvade" osas on minu kontol jätkuvalt 1 otsast lõpuni vaadatud episood + ehk mõniteist natuke vaadatut.  "Minu harakamõrvad" räägib loo keeletoimetaja Sue Ryelandist, kes hakkab toimetama/lugema menuka krimiraamatute seeria järjekordset osa ja leiab ühel hetkel, et loetaval on täitsa seos tema enda eluga.  Niisiis siin on raamat raamatus - on nii Sue päriselu kui raamat, mida ta loeb. Reeglina mulle eriti raamat raamatus ei istu, aga siin oli täitsa okei, sest suurema osa loetavast raamatust luges Sue korraga läbi. Polnud pärismaailmaga vaheldumisi jutustamist. See raamat, mida Sue luges, oli niuke täitsa klassikaline briti mõrvalugu, Horowitzil ilmselt meelega sellisena kirjutatud.  See, kas Sue on tegelikult peategelane, ...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...