Otse põhisisu juurde

Olete kunagi kuulnud väljendit...

Sellel, miks YouTube on hea, on palju põhjuseid, olen esimene seda ütlema. Ja ühest küljest on ju tõesti tore vaadata sama bändi esinemist seal linnas ja seal festivalil ja Euroopas ja Ameerikas ja Austraalias, sest kui suur on võimalus kõiki neid ilma YouTube'ita näha, onju. Aga. Natuke pettumus on näha, kui sealsamas linnas ja festivalil ja Euroopas ja Ameerikas ja Austraalias on kontsertidel kõik täpselt sama. Samad laulud samas kastmes samade trikitamistega, samad naljad, kohati isegi samad laused ja fraasid vahepealse jutuna.
Kahju, sest ikka ju tahaks mõelda, et loovinimesed ei tee kätteõpitud asju, vaid mõtlevad kõik kohapeal välja ja improviss on ja asjad. Sest nad lihtsalt on nii hüperkunnid ja andekad ja mida veel. Keegi peab ju olema, ideaale on vaja.
Ma mõtlen, et neil endal võib olla muidugi huvitav jälgida, kuidas erinevad publikud samadele asjadele reageerivad. Ja lõppeks...ega muss halvemaks lähe sellest värgist, plaadi pealt kuulates on ju iga jumala kord ühesugune ja ikka hea. (Kui just üle pole visanud.)

PS! Eff juu, Eedeni Konsum. Õiget Cappyt te ei müü ja kassade juures olevates külmkastides(?) on ka ainult koka ja Starter ja virsiku jäätee, sest ega keegi ju sidruni oma ei joo.

VÄGA OLULINE: Täna oli Werneris üks poiss, kes nägi välja nagu Edward Culleni draamavaesema näoga noorem vend. Siises. Algul mõtlesin, et oleks tahtnud pilti teha, aga praegu tundub, et oleks hoopis pidanud küsima, kas saaks temaga koos pilti teha. See on ju tänapäeval moes.

See viib mind järgmisele mõttele: kui ma lasen ennast kellegagi koos pildistada..noh, öelgem, et keegi sealt ülemisest bändist. Kui suur on võimalus, et ma jään sellele pildile piisavalt normaalse näoga? Muidu polekski midagi, aga kui oled koleda näoga pildil, siis nagu väga ei taha seda ise vaadata. Aga miks siis üldse pilti teha? Ma tean, selleks, et tollele iidolile mõneks sekundiks suht külje alla pugeda. Sest ka see on ju moes.
Miks ma nii kuri olen? Alati on ju võimalus, et tuleb ilus pilt.

Kommentaarid

  1. Ma oleks esimese lugemise peale juba guugeldama hakanud, et miks Edward Cullenil nii imeliku nimega vend oli :D Õnneks lugesin teist korda ka.

    VastaKustuta
  2. Oda mis nime sa mõtlesid? Werner?

    VastaKustuta
  3. Ma pakun välja, et ta mõtles nimeks olevat Siises:P

    M.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...