Olete kunagi kuulnud väljendit...

Sellel, miks YouTube on hea, on palju põhjuseid, olen esimene seda ütlema. Ja ühest küljest on ju tõesti tore vaadata sama bändi esinemist seal linnas ja seal festivalil ja Euroopas ja Ameerikas ja Austraalias, sest kui suur on võimalus kõiki neid ilma YouTube'ita näha, onju. Aga. Natuke pettumus on näha, kui sealsamas linnas ja festivalil ja Euroopas ja Ameerikas ja Austraalias on kontsertidel kõik täpselt sama. Samad laulud samas kastmes samade trikitamistega, samad naljad, kohati isegi samad laused ja fraasid vahepealse jutuna.
Kahju, sest ikka ju tahaks mõelda, et loovinimesed ei tee kätteõpitud asju, vaid mõtlevad kõik kohapeal välja ja improviss on ja asjad. Sest nad lihtsalt on nii hüperkunnid ja andekad ja mida veel. Keegi peab ju olema, ideaale on vaja.
Ma mõtlen, et neil endal võib olla muidugi huvitav jälgida, kuidas erinevad publikud samadele asjadele reageerivad. Ja lõppeks...ega muss halvemaks lähe sellest värgist, plaadi pealt kuulates on ju iga jumala kord ühesugune ja ikka hea. (Kui just üle pole visanud.)

PS! Eff juu, Eedeni Konsum. Õiget Cappyt te ei müü ja kassade juures olevates külmkastides(?) on ka ainult koka ja Starter ja virsiku jäätee, sest ega keegi ju sidruni oma ei joo.

VÄGA OLULINE: Täna oli Werneris üks poiss, kes nägi välja nagu Edward Culleni draamavaesema näoga noorem vend. Siises. Algul mõtlesin, et oleks tahtnud pilti teha, aga praegu tundub, et oleks hoopis pidanud küsima, kas saaks temaga koos pilti teha. See on ju tänapäeval moes.

See viib mind järgmisele mõttele: kui ma lasen ennast kellegagi koos pildistada..noh, öelgem, et keegi sealt ülemisest bändist. Kui suur on võimalus, et ma jään sellele pildile piisavalt normaalse näoga? Muidu polekski midagi, aga kui oled koleda näoga pildil, siis nagu väga ei taha seda ise vaadata. Aga miks siis üldse pilti teha? Ma tean, selleks, et tollele iidolile mõneks sekundiks suht külje alla pugeda. Sest ka see on ju moes.
Miks ma nii kuri olen? Alati on ju võimalus, et tuleb ilus pilt.