Otse põhisisu juurde

Laul teeb

Järgnevalt räägitakse sellest, millise koha/situatsiooni/inimese/meeleolu või muu säärasega mingi laul seostub. See on üks neid postitusi, mis tegelikult on öösel kirjutatud, nõnda et pole imestada.

"Kui mind kutsud sa" - majaõu ilusa nimega kohas. Lõunaaeg, aga just oli hommikusöök. Hiliskevadine päike on juba päris soe. Pesen kausis külma veega nõusid ja kuivõrd see laul kummitab, siis ümisen teda lausa häälega. Mida teeb teine inimene paar meetrit eemal, ei mäleta, aga ta oli seal.

The Rasmus "Madness" - Püssi, suvi 2004. Pole veel hommik, aga juba on valge. Magamajäämise mõtetki pole.

Dagö "Presentatsioon" - sügis 2004, raudteeülekäik Jõhvi - Tartu teel. Läheb sõiduks! Elevus.

Ewert Sundja "The day before yesterday" - hilissügis 2004, Vanemuise väike maja, Ewerti kontsert punaste toolide ja musta klaveriga. Kontserdi teine lugu võtab kinni ega lase enam mitu päeva lahti.

Tanita Tikaram "Twist in my sobriety" - tõmbasin autoukse lahti, kuulsin ja tundsin ära. See sobis sinna. Sobiks nüüdki.

Vennaskond "Suvi" - Elva. Ütlesid, et see tuli veel paremini välja, kui oleks oodanud. Pilt küpsisetordist, metspart, vihjed, millest kinni ei võtnud, ja päris punased pihlakamarjad.

Donna Lewis "I could be the one" - Mailiti tuba Raatuse ühikas. Mailiti, mitte minu. Siiski istun üksi toas tema laua juures. Akna taga on (minu jaoks) kuulus Raatuse ühika vaade kollase majaga. Mul on midagi öelda. I could be anyone, really.

Richard Hawley "Open up your door" - tee. Mõtlesin, et kontsert on läbi, aga ennäe, vist tulid lisalood ja veel millised. Hämarus võimendab, öö süvendab. Hea, et pime on, sest sa ei taha mu nägu näha.

The Beatles "Dear Prudence" - Kollaste seintega tuba, alati mängiv muusika, kott-tool ja voodi asemel madrats. Tüdruk, kes joob õlut, ja poiss, kellel on kurvad mälestused (joob ka õlut).

...- tee. Ehmusin veidi, kui kõrvalistuja äkki laulma hakkas, aga tegelikult mulle nii meeldis, sest ma ei tea, kas ta teab, aga tal on ilus hääl. Kuidas ma ei suuda enam meenutada, mis laul see oli. Üks neid 60ndate vahvaid mehi.

Kommentaarid

  1. ee.. kas see oli mingi teine Ewerti kontsert, mitte see, kus me koos käisime? Too igatahes toimus sadamateatris.. =)

    VastaKustuta
  2. See oli teine kontsert tõepoolest.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...