Mõnedes (Tallinna) poodides on sellised kiirkassad, kuhu võid minna siis, kui tahad osta mingi vähem kui 5 asja. Täna poes käies tundus aga mulle, et Eedeni Konsumis on pensionäridele mõeldud kassa, sest järjekorras, kuhu ühel hetkel seisma läksin, oli mu ees 5 inimest, kelle kõigi vanus võis olla umbes kolm korda minu oma. Mõtlesingi hetkeks, kas ikka kvalifitseerun seal seisma. Seisin siiski. Hea külg oli asja juures see, et pensionäride ostukorvis on reeglina vähem asju kui muudel täiskasvanutel (loe: sai kiiremini). Mnjah. Asja loogiline seletus seisneb ilmselt selles, et minu poeskäik juhtus aega, kui tööinimesed olid veel tööl ja lapsed veel koolis ehk pensionärid olid ainsad, kel võimalus poes olla.
Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
selle loogika järgi siis sina ka pensionär.. ;)
VastaKustutaJap, koon küll, aga "Vapraid" pole ammu näinud.
VastaKustuta