Käisin, niisiis, praegu tänase sünnipäevalise Facebooki seinale kirjutamas ja panin tähele huvitavat asja. Seal figureeris inimesi, kelle profiilipildiks oli pilt ülikooli lõpetamiselt (seinaomanik ise ka sealhulgas). Aga eile sattusin ühe sama aastakäigu inimese profiili peale ja tema sõprade nimekirja vaadates leidsin hunniku neid, kelle profiilipildiks oli mõni pilt oma pulmadest (see inimene ise kaasa arvatud). Täitsa huvitav. Tahaks kohe mingeid järeldusi teha ja inimesi selle järgi kastidesse ajada. Aga ei aja ka, lihtsalt selline tähelepanek.
Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes. Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks. Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...
Kommentaarid
Postita kommentaar