Käisin, niisiis, praegu tänase sünnipäevalise Facebooki seinale kirjutamas ja panin tähele huvitavat asja. Seal figureeris inimesi, kelle profiilipildiks oli pilt ülikooli lõpetamiselt (seinaomanik ise ka sealhulgas). Aga eile sattusin ühe sama aastakäigu inimese profiili peale ja tema sõprade nimekirja vaadates leidsin hunniku neid, kelle profiilipildiks oli mõni pilt oma pulmadest (see inimene ise kaasa arvatud). Täitsa huvitav. Tahaks kohe mingeid järeldusi teha ja inimesi selle järgi kastidesse ajada. Aga ei aja ka, lihtsalt selline tähelepanek.
Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...
Kommentaarid
Postita kommentaar