Otse põhisisu juurde

Vagunisaatja: teine vagun

suurim prohmakas - ei kommenteeri ka enam
suurim kordaminek - ega mööda külgi jookse midagi maha, saati siis veel sihilik õppimine
parim eesti tutvus – ei tea kas saab tutvuseks nimetada, kui ma isegi tema nime ei tea
parim muu tutvus – taaskord mõned vahvad fiktsionaalsed karakterid
halvim eesti tutvus – igasugused suvakad, kes ligi ronivad (päriselt või võrkupidi)
halvim muu tutvus – Facebookibrasiillasi ei teagi nagu
lemmik telefonikõne – lootustandvaid kandidaate oli
aasta lause – "Mediocre people do exceptional things all the time." Kah lootusrikas, ütleksin.
aasta kõige lollim küsimus – "Kes see Monika on?"
minu kõige lollim sõnaaps – kvaliteetlollust justkui polegi, küll aga on kvantiteeti liiga ohtralt
lemmikvoodikaaslane – võib-olla padi, lehest just lugesin, et inimesed, kes üksi magavad, võiksid voodis hoida lisapatja, siis on rõõmsam vms :D
lemmikfilm - "An Education"
lemmikraamat - Anne B. Ragde "Berliini paplid" (kui dramaatilisust ei karda, siis soovitan)
suurim ettevõtmine – ühel päeval keerasin voodi lõpuks ometi õigetpidi
lemmiktelesari – "True blood", "Glee", "Klassi" jätk
suurim rõõm – valged ööd
suurimad pisarad – teave läbimõõdust endiselt puudub, mulle see ruumiliste objektidega osa matemaatikas üdiselt ei istunud, rohkem nagu algebrasõbralik alati olnud
suurim üllataja – väga suurt üllatajat juskui ei teagi
kõige khuulim koht – nood kiigud laululava taga
kõige khuulim hommik – selline, kus lambist vara üles ärkasin, aga tunne ikka reibas oli
kõige halvem hommik – see, mis ennast liiga kaua oodata lasi
kõige khuulim kink – mõningad raamatud
parim kohvikaaslane – pülgalt tulev muusika
kõige kallimad – hm, kas see küsimus on siin selle ideega, et need inimesed peaksid aastati muutuma?
kõige khuulim kooliaine – hirv. Ega väga variante pole. Pedagoogiline praktika.
suurim shokk – parem ei tuleta meelde
parim laul – OK Go "Oh lately it's so quiet"
kõige parem koht – see, kuhu ma tahaks minna
parasiitsõna - kirjutaks küll siia, aga ei saa, sest ametlikult ma ei ropenda.
leid – Benelux on nagu BElgium, NEtherlands, LUXemburg. Lisaks ka see, et Liisi Koiksoni eesnimi on LIISI. Või siis see, et kui YT-s seal paremal pool ribal video peale tekkivale plussmärgile vajutada, lisab see video vaatamisjärjekorda- tõesti noh, mõni päev tagasi sain teada.
drama queen - sel aastal võin mitmetega jagada, kes aga soovivad
parim kuu - veebruar, aprill
läbikukkunud idee – ei hakka
parim sms – Merilin saatis mõningaid päris häid tsitaate seebikast, näiteks "Kuidas sa julged minusse puutuda, sa vana kuuseriisikas!"
räigeim stoori – vampiirid
aasta jook - kohv, kofeiinivaba tee
aasta avastus – tennis polegi igav mäng + vt leid
kõige mõttetum tegu - vaidlemine nendega, kellega ei saa vaielda

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...