Otse põhisisu juurde

Vagunisaatja: teine vagun

suurim prohmakas - ei kommenteeri ka enam
suurim kordaminek - ega mööda külgi jookse midagi maha, saati siis veel sihilik õppimine
parim eesti tutvus – ei tea kas saab tutvuseks nimetada, kui ma isegi tema nime ei tea
parim muu tutvus – taaskord mõned vahvad fiktsionaalsed karakterid
halvim eesti tutvus – igasugused suvakad, kes ligi ronivad (päriselt või võrkupidi)
halvim muu tutvus – Facebookibrasiillasi ei teagi nagu
lemmik telefonikõne – lootustandvaid kandidaate oli
aasta lause – "Mediocre people do exceptional things all the time." Kah lootusrikas, ütleksin.
aasta kõige lollim küsimus – "Kes see Monika on?"
minu kõige lollim sõnaaps – kvaliteetlollust justkui polegi, küll aga on kvantiteeti liiga ohtralt
lemmikvoodikaaslane – võib-olla padi, lehest just lugesin, et inimesed, kes üksi magavad, võiksid voodis hoida lisapatja, siis on rõõmsam vms :D
lemmikfilm - "An Education"
lemmikraamat - Anne B. Ragde "Berliini paplid" (kui dramaatilisust ei karda, siis soovitan)
suurim ettevõtmine – ühel päeval keerasin voodi lõpuks ometi õigetpidi
lemmiktelesari – "True blood", "Glee", "Klassi" jätk
suurim rõõm – valged ööd
suurimad pisarad – teave läbimõõdust endiselt puudub, mulle see ruumiliste objektidega osa matemaatikas üdiselt ei istunud, rohkem nagu algebrasõbralik alati olnud
suurim üllataja – väga suurt üllatajat juskui ei teagi
kõige khuulim koht – nood kiigud laululava taga
kõige khuulim hommik – selline, kus lambist vara üles ärkasin, aga tunne ikka reibas oli
kõige halvem hommik – see, mis ennast liiga kaua oodata lasi
kõige khuulim kink – mõningad raamatud
parim kohvikaaslane – pülgalt tulev muusika
kõige kallimad – hm, kas see küsimus on siin selle ideega, et need inimesed peaksid aastati muutuma?
kõige khuulim kooliaine – hirv. Ega väga variante pole. Pedagoogiline praktika.
suurim shokk – parem ei tuleta meelde
parim laul – OK Go "Oh lately it's so quiet"
kõige parem koht – see, kuhu ma tahaks minna
parasiitsõna - kirjutaks küll siia, aga ei saa, sest ametlikult ma ei ropenda.
leid – Benelux on nagu BElgium, NEtherlands, LUXemburg. Lisaks ka see, et Liisi Koiksoni eesnimi on LIISI. Või siis see, et kui YT-s seal paremal pool ribal video peale tekkivale plussmärgile vajutada, lisab see video vaatamisjärjekorda- tõesti noh, mõni päev tagasi sain teada.
drama queen - sel aastal võin mitmetega jagada, kes aga soovivad
parim kuu - veebruar, aprill
läbikukkunud idee – ei hakka
parim sms – Merilin saatis mõningaid päris häid tsitaate seebikast, näiteks "Kuidas sa julged minusse puutuda, sa vana kuuseriisikas!"
räigeim stoori – vampiirid
aasta jook - kohv, kofeiinivaba tee
aasta avastus – tennis polegi igav mäng + vt leid
kõige mõttetum tegu - vaidlemine nendega, kellega ei saa vaielda

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...