Otse põhisisu juurde

Miks kusagilt "Für Elise" kostab?

Juhtusin kontserdile (täitsa hea, kui niimoodi "juhtuda" saab). No vot, istusin siis seal ja mõtlesin, et oh, äge, aga siis kargas pähe, et ega tegelikult ei oskagi suurt muud öelda. Meeldigu kui palju tahes, ma ei valda kaunisõnalisi muusikakirjeldusi ütlemaks, miks siis on nii äge. Teisalt muidugi pole ka ju mingi kriitik, ehk piisabki, kui öelda et nii äge, sest mul oli hea tunne kuulata. (Aga võib-olla lihtsalt ei viitsi piisavalt mõelda.)

Pianistsolist oli natuke lõunamaisem mees kui eestlased ja musitas lille lavale toonud tüdrukuga (see viisakusvärk põskedega st). Eks tulnud minulgi meelde kauged ajad, kui lilleõiega lavale sai satutud. Mõtlesin, mida ma oleks teinud, kui keegi oleks oma põsega minu oma ligi tulnud. Lava peal. Siises. Võib-olla polekski midagi enneolematut juhtunud, sest mis sa ikka teed, ära ei jookse ju. Lihtsalt et...ei tulnud iial selle pealegi, et midagi sellist võiks üldse ette tulla. Hea ka, et ei tulnud. Ei, ma mitte paha pärast, lihtsalt eestlasena pole harjunud säärase asjaga.

Muuseas täitsa huvitav on istuda esimestes ridades säärastel kontsertidel, ma polnudki varem olnud. Igasuguseid asju paneb tähele. Seda, kuidas üks vend suht oma pilli peal lösutab, samas kui teine pressib endal vaata et pisara välja. Või seda, kuidas sama pilli mängivad inimesed teevad samaaegselt täpselt sama liigutust, aga näevad sealjuures täiesti erinevad välja. Ühesõnaga tundub nagu mõni elaks asja rohkem läbi. Ainult selle põhjal, mis inimesest välja paistab, ei maksa seda muidugi tegelikult otsustada. Jah, ja siis on veel igasugused muud detailid. Muusikud musitseerimas (kui kasutada üht minu "lemmiksõnadest").

Päevakajaliselt väljendudes tuleb tõdeda, et tšellistide hulgas oli mõnigi tükk lükatavat lund.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...