Miks kusagilt "Für Elise" kostab?

Juhtusin kontserdile (täitsa hea, kui niimoodi "juhtuda" saab). No vot, istusin siis seal ja mõtlesin, et oh, äge, aga siis kargas pähe, et ega tegelikult ei oskagi suurt muud öelda. Meeldigu kui palju tahes, ma ei valda kaunisõnalisi muusikakirjeldusi ütlemaks, miks siis on nii äge. Teisalt muidugi pole ka ju mingi kriitik, ehk piisabki, kui öelda et nii äge, sest mul oli hea tunne kuulata. (Aga võib-olla lihtsalt ei viitsi piisavalt mõelda.)

Pianistsolist oli natuke lõunamaisem mees kui eestlased ja musitas lille lavale toonud tüdrukuga (see viisakusvärk põskedega st). Eks tulnud minulgi meelde kauged ajad, kui lilleõiega lavale sai satutud. Mõtlesin, mida ma oleks teinud, kui keegi oleks oma põsega minu oma ligi tulnud. Lava peal. Siises. Võib-olla polekski midagi enneolematut juhtunud, sest mis sa ikka teed, ära ei jookse ju. Lihtsalt et...ei tulnud iial selle pealegi, et midagi sellist võiks üldse ette tulla. Hea ka, et ei tulnud. Ei, ma mitte paha pärast, lihtsalt eestlasena pole harjunud säärase asjaga.

Muuseas täitsa huvitav on istuda esimestes ridades säärastel kontsertidel, ma polnudki varem olnud. Igasuguseid asju paneb tähele. Seda, kuidas üks vend suht oma pilli peal lösutab, samas kui teine pressib endal vaata et pisara välja. Või seda, kuidas sama pilli mängivad inimesed teevad samaaegselt täpselt sama liigutust, aga näevad sealjuures täiesti erinevad välja. Ühesõnaga tundub nagu mõni elaks asja rohkem läbi. Ainult selle põhjal, mis inimesest välja paistab, ei maksa seda muidugi tegelikult otsustada. Jah, ja siis on veel igasugused muud detailid. Muusikud musitseerimas (kui kasutada üht minu "lemmiksõnadest").

Päevakajaliselt väljendudes tuleb tõdeda, et tšellistide hulgas oli mõnigi tükk lükatavat lund.