Otse põhisisu juurde

And then we continued blissfully into this small but perfect piece of our forever.*

Lõpetasin hommikul "Videviku" tetraloogia viimase osaga. Kokku veidi vähem kui 2500 lehekülge. Mine küsi miks, kui juba lugema hakates on teada, et tõenäoliselt väärtkirjandusega tegu pole. Samas on 2010. aasta (lugemisaasta, I might add) suures osas möödunud sopakirjanduse tähe all. (Mõningate meeldivate eranditega küll õnneks, sest ega saa ju lasta ajul päris ära pehmeneda.) Tegelikult vist sellepärast lugesin, et tahtsin teada, mis seal siis on, mis seda hullustust tekitab.

Raamatud...tjah, olid halvad. Peategelane polnud just suurem asi kangelane (minu silmis vähemalt), pahad polnud suuremad asjad pahad ja idee tundus natuke liiga pinnapealne ja korralikult läbi mõtlemata. Aga teisest küljest..igav ju polnud, teema jooksis ja leheküljed ka. Seega üks punkt sellest, milline noortekirjandus võiks olla, täideti täitsa ära. Neljas raamat oli huvitavuse osas siiski suur erand, sest sellest tuli end lausa läbi närida, säärane jama ja jahumine käis üle poole raamatust. Algul oli vähemalt porrisugemeid, aga hiljem polnud sedagi. Mine võta kinni, millest nad seal lausa kaks filmi välja kavatsevad venitada. Rääkides sama sarja filmidest muide, tuleb möönda tõika, et raamatud, nii halvad, kui nad ka on, teevad filmidele silmad ette.

Ma mõtlen, et 10 aastat tagasi mulle oleks meeldinud see sari. On arusaadav küll, miks tänasele 14-aastasele ehk meeldibki. Milliseid järeldusi ta seal toimuvast ja "kangelanna" mõtteviisist/-maailmast teeb, on muidugi iseküsimus.

*See on viimase raamatu sulajuustune viimane lause. Õnnelik lõpp. Ootamatu, ma tean.

Kommentaarid