Otse põhisisu juurde

Blokib

Päris mitu korda olen kirjutanud ja kustutanud viimaste päevade jooksul. Mõtlesin, et peaks ehk Twitterisse kolima, kuidagi meeldiv on see mõte asjast lühidalt rääkida. Siinse koha populaarsusele minu silmis ei aita kaasa ka see, et errorit viskab, kui paremasse tulpa uut asja tahan lisada. Guugeldasin isegi, nagu targemad alati soovitavad, tolku ei saanud.

Nonäädnoh, jälle on sihuke tekst, mille võiks vabalt maha lasta. Buuhuu.

Oo, aga enne õues oli ühel naisel mingi suur südamekujuline raam kaenlas. Ja mingi tüüp kõndis, suur papist kass toika otsas. Kuuldavasti Tartus käivadki nii. Nojah, how would I know.

Päris huvitav, kui saaks õhtul kõik mõtted välja printida, mis päeva jooksul tulnud on. Koos asukohaga (nagu et kus asusid, kui mõte tuli). Lihtsalt et ise üle vaadata. Paberihunti oleks ka muidugi vaja siis.

It's that time of year, leave all your hopelessnesses aside.

Kommentaarid

  1. Aga miks paberihunt? Saaksid ju teha "maitsvaid" statistikaid seejärel - et millistes kohtades ikka tavaliselt kõige paremad mõtted tulevad ja...näiteks, millistest mõtetest oled "kinni hakanud" ja kuhu seepärast välja jõudnud... :)

    Kas sellise asja jaoks ei oleks hoopis hea elektrooniline märkmik?

    VastaKustuta
  2. Statistika mõttes oleks muidugi hea. Mul tulid millegipärast kohe mingid mõttevargad pähe, kelle tõttu toda hunti vaja oleks.

    A kui viitsiks üles tähendama hakata, siis oleks tavaline märkmik ka ok, elektrooniline muidugist ka.

    VastaKustuta
  3. Tallinnas ka loivavad need papist kassidega tüübid. A nad näevad tavaliselt nii passive-agressive välja, et ma ei ole veel küsida julgenud, mis asja eest nad seisavad...

    VastaKustuta
  4. Äkki on mingid kassiõiguslased? Mingid kassireklaamid on ka linna peal väljas ja.

    VastaKustuta
  5. http://www.facebook.com/note.php?note_id=107532382615373

    Mari

    VastaKustuta
  6. Ahaa, see on kaval asi.
    Ja muidugi on selle kassi nimi just Bobo :D

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...