Otse põhisisu juurde

Blokib

Päris mitu korda olen kirjutanud ja kustutanud viimaste päevade jooksul. Mõtlesin, et peaks ehk Twitterisse kolima, kuidagi meeldiv on see mõte asjast lühidalt rääkida. Siinse koha populaarsusele minu silmis ei aita kaasa ka see, et errorit viskab, kui paremasse tulpa uut asja tahan lisada. Guugeldasin isegi, nagu targemad alati soovitavad, tolku ei saanud.

Nonäädnoh, jälle on sihuke tekst, mille võiks vabalt maha lasta. Buuhuu.

Oo, aga enne õues oli ühel naisel mingi suur südamekujuline raam kaenlas. Ja mingi tüüp kõndis, suur papist kass toika otsas. Kuuldavasti Tartus käivadki nii. Nojah, how would I know.

Päris huvitav, kui saaks õhtul kõik mõtted välja printida, mis päeva jooksul tulnud on. Koos asukohaga (nagu et kus asusid, kui mõte tuli). Lihtsalt et ise üle vaadata. Paberihunti oleks ka muidugi vaja siis.

It's that time of year, leave all your hopelessnesses aside.

Kommentaarid

  1. Aga miks paberihunt? Saaksid ju teha "maitsvaid" statistikaid seejärel - et millistes kohtades ikka tavaliselt kõige paremad mõtted tulevad ja...näiteks, millistest mõtetest oled "kinni hakanud" ja kuhu seepärast välja jõudnud... :)

    Kas sellise asja jaoks ei oleks hoopis hea elektrooniline märkmik?

    VastaKustuta
  2. Statistika mõttes oleks muidugi hea. Mul tulid millegipärast kohe mingid mõttevargad pähe, kelle tõttu toda hunti vaja oleks.

    A kui viitsiks üles tähendama hakata, siis oleks tavaline märkmik ka ok, elektrooniline muidugist ka.

    VastaKustuta
  3. Tallinnas ka loivavad need papist kassidega tüübid. A nad näevad tavaliselt nii passive-agressive välja, et ma ei ole veel küsida julgenud, mis asja eest nad seisavad...

    VastaKustuta
  4. Äkki on mingid kassiõiguslased? Mingid kassireklaamid on ka linna peal väljas ja.

    VastaKustuta
  5. http://www.facebook.com/note.php?note_id=107532382615373

    Mari

    VastaKustuta
  6. Ahaa, see on kaval asi.
    Ja muidugi on selle kassi nimi just Bobo :D

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...