Viisud

Eurovisioon on lahe, mulle Eurovisioon meeldib. On jah klišee ja (peamiselt) halvad laulud, aga kas see pole mitte naljakas? Lisaks üldistele klišeedele on Eurovisioonil ka oma klišeed (stiilis "kleit elab oma elu"), mistõttu minu meelest on seda vaadata umbes sama hea kui mõnda (eesti) filmi, kus mingid laused ja nende ütlemise kohad on korralikult pähe kulunud. Lisaks on Eurovisioonil alati entusiastlikud saatejuhid ja Marko, kes hoolimata sellest, et eile oli alles 1. poolfinaal, oli juba finaali kommenteerimise vormis (loe: tippvormis). Muidugi ei saa märkimata jätta ka Holmenkolleni uue ilusa hüppemäe näitamist, mille ekraanile ilmumine (olgugi et ainult sekunditeks) minu südame Röyksoppi "Happy up here"'i rütmis põksuma pani.
Aga jah, need olid sekundid ainult, sest Eurovisiooni ajal on suurem osa aega siiski mõnusale eurotümmile reserveeritud. Välja arvatud muidugi see Belgia kitarripoiss. Less is more, nagu keegi ütles. Ja Venemaa...oh, see pilt, need sõnad. Valu ka minu südames, ma ütlen. Soome simmanilugu hakkas lõpuks juba täitsa meeldima. Aitab nüüd, Kaie.

You know it makes my heart beat, you know I'm happy up here...