Millal on õige aeg muutuda ratsionaalseks? Kas kahekümnendate eluaastate algus ei peaks veel olema reserveeritud kohatisele naiivsusele, tuulepäisusele ja (üle)paisutatud tunnetele? Või ollakse tänapäeval selles vanuses juba täiesti täiskasvanud?
Ja minu meelest pole tänapäeval suureks saamine enam üldse moes. Võibolla esimese pensioni kättesaamise puhul võiks selle eest midagi ratsionaalset osta, aga muidu mitte. T.
Hmm, kas tänapäeval (kas ka eilepäeval ja hommepäeval?) pole mitte nii, et seda nö. täiskasvanuks saamist lükatakse üha enam enda ees, et selleni jõudmisega mitte üleliia kiirustada. Sest nii paljut tahaks veel teha ja kogeda, aga "täiskasvanuna" on ju ainult üks töö ja kohustused ja perekond ja hall argipäev sinna otsa. (Ma kahtlustan juba, et siinkohal on halli värviga liialdatud.)
Aga ma mõtlen, et sul pole põhjust muretsemiseks. Nimelt seetõttu, et sa sellega juba oma pead vaevad. Kui sa oma pead sellega EI vaevaks, siis oleks põhjust muretsemiseks. Mhmh. Ja ma arvan, et parem on olla asjadest teadlik ja vaevata nendega oma pead, kui et elada silmad kinni ja pea pilvedes. (Kuigi tekib kiusatus küsida, aga miks mitte nii.)
Kommentaarid
T.
Aga ma mõtlen, et sul pole põhjust muretsemiseks. Nimelt seetõttu, et sa sellega juba oma pead vaevad. Kui sa oma pead sellega EI vaevaks, siis oleks põhjust muretsemiseks. Mhmh.
Ja ma arvan, et parem on olla asjadest teadlik ja vaevata nendega oma pead, kui et elada silmad kinni ja pea pilvedes. (Kuigi tekib kiusatus küsida, aga miks mitte nii.)
T.
(mitte anonüümne)