Millal on õige aeg muutuda ratsionaalseks? Kas kahekümnendate eluaastate algus ei peaks veel olema reserveeritud kohatisele naiivsusele, tuulepäisusele ja (üle)paisutatud tunnetele? Või ollakse tänapäeval selles vanuses juba täiesti täiskasvanud?
Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri. Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on! Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
ma olen umbes 20ndate teise poole alguses ja veel küll ei kavatse ratsionaalseks hakata. tuulepäisus forever!
VastaKustutaHästi!
VastaKustutaJa minu meelest pole tänapäeval suureks saamine enam üldse moes. Võibolla esimese pensioni kättesaamise puhul võiks selle eest midagi ratsionaalset osta, aga muidu mitte.
VastaKustutaT.
Hmm, kas tänapäeval (kas ka eilepäeval ja hommepäeval?) pole mitte nii, et seda nö. täiskasvanuks saamist lükatakse üha enam enda ees, et selleni jõudmisega mitte üleliia kiirustada. Sest nii paljut tahaks veel teha ja kogeda, aga "täiskasvanuna" on ju ainult üks töö ja kohustused ja perekond ja hall argipäev sinna otsa. (Ma kahtlustan juba, et siinkohal on halli värviga liialdatud.)
VastaKustutaAga ma mõtlen, et sul pole põhjust muretsemiseks. Nimelt seetõttu, et sa sellega juba oma pead vaevad. Kui sa oma pead sellega EI vaevaks, siis oleks põhjust muretsemiseks. Mhmh.
Ja ma arvan, et parem on olla asjadest teadlik ja vaevata nendega oma pead, kui et elada silmad kinni ja pea pilvedes. (Kuigi tekib kiusatus küsida, aga miks mitte nii.)
T.
(mitte anonüümne)