Otse põhisisu juurde

9 - Mul on täna hea päev

Igasuguseid asju võib juhtuda. Minul juhtus praegu see, et läksin oma odavalt saadud uut dušigeeli vannituppa riiulisse panema ja ta ei mahtunud. Liiga kõrge. Mina olen nimelt ainuke, kelle dušitarvete hoidik on ülevalt suletud. Nii et, Merilin, ma panin nüüd sinu raami peale ta.
Kuigi hirmus vastik on üles tõusta ja alati ei õnnestugi(näiteks esmaspäeviti), siis mulle meeldib hommikustes loengutes käia. Seal on selline tunne nagu vanasti oli. Kasvõi selle poolest, et räägitakse konkreetselt asjast, mitte et vaat selline reegel on olemas, aga ega ta päris kindlalt ei kehti. Mitte et see viimane kuidagi halvem oleks, lihtsalt esimene on nagu vanasti oli, ja see, mis vanasti oli, on ju alati nostalgiat ja ilustamist täis.
Ja noored üliõpilased jäävad mulle endiselt silma ja hammaste vahele. Kui mina kella 10ks vaevu kohale tuikusin, oli neil juba saksa keel olnud, tüdrukutel moodsad prillid ees ja ühel neiul roosad pingviinid jaki peal(hoolimata seppälälikust emo-lookist oli see tegelikult täitsa lahe muster ja idee).
Loomulikult on igal kursusel (vähemalt) üks pikkade juuste ja karvaste kätega noormees, kes istub ühes pingireas nii nelja-viie tütarlapsega ja loengu ajal kord ühele, kord teisele poole pilke ja naeratusi saadab. Muidugi vastatakse talle. Armas:)

Lõpetuseks väike meditatsiooniharjutus. Kuula lõpuni. Hakkasid uskuma?

Kommentaarid

  1. Pikad juuksed, ok, aga kas karvased käed on ilmtingimata vajalik element? :)

    VastaKustuta
  2. Minu jaoks isiklikult mitte, aga see näib üldiselt töötavat:P

    VastaKustuta
  3. et siis ajaloolaste hulgas on pikkade juuste JA karvaste kätega mehad popimad kui lihtsalt pikikade juustega? või lihtsalt kõikidel pikajuukselistel ajaloolastel on karvased käed? kompenseerib habet?

    VastaKustuta
  4. Mine sa tea, mida ta kompenseerib

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Pernille Hughes "A Copenhagen snowmance"

Poolteist aastat tagasi järsku Londonisse kolinud taanlanna Anna on olude sunnil ühes detsembrikuus Kopenhaagenis tagasi. Tema plaan kohe jälle Londonisse naasta läheb vett vedama, kui kõik lennud lumetormi tõttu tühistatakse. (Kirjelduste järgi tundub Lääne-Euroopa aegade suurimaid lumetorme.) Kuna kõik hotellid on täis (inimesi, kelle lennud tühistati), läheb Anna omaenda korteri ukse taha, kus tal igapäevaselt üürnik sees elab. Üürnik muidugi ei ole mingi suvaline inimene vaid veetlev šotlane Jamie. Polnud seni mõelnud sellisele nähtusele nagu reklaam raamatus. Nagu seriaalides võib olla, et peategelane reisib "juhuslikult" Eestisse. "Juhuslikult" tähendab, et Visit Estonia näiteks maksis sarja tegijatele reisi seriaali sissekirjutamise kinni.  Ei oma infot, kas selle raamatu sünnil võis Taani riigi turismitalitusega pistmist olla, igal juhul selline mulje jäi. Algusest peale tuli teema, kuidas taanlased on sellised ja neil on kombeks see, edasi liiguti selle juu...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...