Otse põhisisu juurde

9 - Mul on täna hea päev

Igasuguseid asju võib juhtuda. Minul juhtus praegu see, et läksin oma odavalt saadud uut dušigeeli vannituppa riiulisse panema ja ta ei mahtunud. Liiga kõrge. Mina olen nimelt ainuke, kelle dušitarvete hoidik on ülevalt suletud. Nii et, Merilin, ma panin nüüd sinu raami peale ta.
Kuigi hirmus vastik on üles tõusta ja alati ei õnnestugi(näiteks esmaspäeviti), siis mulle meeldib hommikustes loengutes käia. Seal on selline tunne nagu vanasti oli. Kasvõi selle poolest, et räägitakse konkreetselt asjast, mitte et vaat selline reegel on olemas, aga ega ta päris kindlalt ei kehti. Mitte et see viimane kuidagi halvem oleks, lihtsalt esimene on nagu vanasti oli, ja see, mis vanasti oli, on ju alati nostalgiat ja ilustamist täis.
Ja noored üliõpilased jäävad mulle endiselt silma ja hammaste vahele. Kui mina kella 10ks vaevu kohale tuikusin, oli neil juba saksa keel olnud, tüdrukutel moodsad prillid ees ja ühel neiul roosad pingviinid jaki peal(hoolimata seppälälikust emo-lookist oli see tegelikult täitsa lahe muster ja idee).
Loomulikult on igal kursusel (vähemalt) üks pikkade juuste ja karvaste kätega noormees, kes istub ühes pingireas nii nelja-viie tütarlapsega ja loengu ajal kord ühele, kord teisele poole pilke ja naeratusi saadab. Muidugi vastatakse talle. Armas:)

Lõpetuseks väike meditatsiooniharjutus. Kuula lõpuni. Hakkasid uskuma?

Kommentaarid

  1. Pikad juuksed, ok, aga kas karvased käed on ilmtingimata vajalik element? :)

    VastaKustuta
  2. Minu jaoks isiklikult mitte, aga see näib üldiselt töötavat:P

    VastaKustuta
  3. et siis ajaloolaste hulgas on pikkade juuste JA karvaste kätega mehad popimad kui lihtsalt pikikade juustega? või lihtsalt kõikidel pikajuukselistel ajaloolastel on karvased käed? kompenseerib habet?

    VastaKustuta
  4. Mine sa tea, mida ta kompenseerib

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...