Otse põhisisu juurde

9 - Mul on täna hea päev

Igasuguseid asju võib juhtuda. Minul juhtus praegu see, et läksin oma odavalt saadud uut dušigeeli vannituppa riiulisse panema ja ta ei mahtunud. Liiga kõrge. Mina olen nimelt ainuke, kelle dušitarvete hoidik on ülevalt suletud. Nii et, Merilin, ma panin nüüd sinu raami peale ta.
Kuigi hirmus vastik on üles tõusta ja alati ei õnnestugi(näiteks esmaspäeviti), siis mulle meeldib hommikustes loengutes käia. Seal on selline tunne nagu vanasti oli. Kasvõi selle poolest, et räägitakse konkreetselt asjast, mitte et vaat selline reegel on olemas, aga ega ta päris kindlalt ei kehti. Mitte et see viimane kuidagi halvem oleks, lihtsalt esimene on nagu vanasti oli, ja see, mis vanasti oli, on ju alati nostalgiat ja ilustamist täis.
Ja noored üliõpilased jäävad mulle endiselt silma ja hammaste vahele. Kui mina kella 10ks vaevu kohale tuikusin, oli neil juba saksa keel olnud, tüdrukutel moodsad prillid ees ja ühel neiul roosad pingviinid jaki peal(hoolimata seppälälikust emo-lookist oli see tegelikult täitsa lahe muster ja idee).
Loomulikult on igal kursusel (vähemalt) üks pikkade juuste ja karvaste kätega noormees, kes istub ühes pingireas nii nelja-viie tütarlapsega ja loengu ajal kord ühele, kord teisele poole pilke ja naeratusi saadab. Muidugi vastatakse talle. Armas:)

Lõpetuseks väike meditatsiooniharjutus. Kuula lõpuni. Hakkasid uskuma?

Kommentaarid

  1. Pikad juuksed, ok, aga kas karvased käed on ilmtingimata vajalik element? :)

    VastaKustuta
  2. Minu jaoks isiklikult mitte, aga see näib üldiselt töötavat:P

    VastaKustuta
  3. et siis ajaloolaste hulgas on pikkade juuste JA karvaste kätega mehad popimad kui lihtsalt pikikade juustega? või lihtsalt kõikidel pikajuukselistel ajaloolastel on karvased käed? kompenseerib habet?

    VastaKustuta
  4. Mine sa tea, mida ta kompenseerib

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...