Minul on nii, et kui ma olen mingis kohas esimest korda(võib ka teist korda, aga kindlasti mitte kümnendat) ja üldiselt on tegemist kohaga, kuhu ma ei usu end eriti tihti sattuvat, siis mõtlen, et huvitav kas ma siia veel kunagi satun või on see viimane kord. Ja mõnikord see ongi viimane kord, kuigi üldse mitte sel põhjusel, mida küsimuse esitamise hetkel tõenäoliseks sai peetud. Praegu mõtlengi, et ühte ilusat pruuni plaadikest ma ilmselt enam kunagi ei näe. Ilus plaadike on, ja õnneks praegu veel väga hästi meeles.
Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri. Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on! Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
CD-plaat? Keegi laenas?
VastaKustutaEi, seinaplaat oli tegelikult.
VastaKustuta