Otse põhisisu juurde

Esimene lõik soovituslik, ülejäänud vabatahtlikud

Juba ammu mõtlesin seda, aga siia on läinud meelest kirjutada, et minu meelest sügisball on nii ilus sõna. Film on ka ilus ja raamatu kohta ei oska kommenteerida, aga sõna on kõige ilusam. Nii tabav lihtsalt.
Niih, see, mida tegelikult öelda tahtsin, sai öeldud, aga kuna ma tööl olen ja igav on ja sellist tunnet, et oma referaadikirjandust lugema hakkaksin, ei ole, siis saagu siia üks postitus.
Hommikul oli kool. Nagu mõnikord juhtub, juhtus minuga just täna see, et ülesärkamise hetkel kuulsin dušikardina häält ja siis solisema hakkavat vett. Nooh, pole viga, hea et selles korteris vähemalt WC dušiga samas ruumis pole. Ja seoses selle vannituppa kohe mittesaamisega tõestasin endale järjekordselt, et äratus oli pandud liiga vara, sest jõudsin oodata ja pärast oma asjad seal veel ära ka teha ja kooli jõudsin ka vabalt 5-8 mintsa liiga vara. Kena, järgmisel esmaspäeval proovime, kuidas 7.24 sobib.
Aga teemaks pidi tegelikult hoopis see olema, et hommikul, kui ma toast välja läksin, oli päike alles nii madalal, et majade akendel oli tema peegeldust tugevalt näha. Iik. Varsti keeravad kella ära ja siis on kotis ülestõusmine. Kena mitu aastat pole seda juba harrastama pidanud, eks ta masendav ole.
Pärast kooli, kui minu jaoks seega juba päev nagu kätte jõudnud oli, aga tegelikult kell mingi 10 alles sai, mõtlesin, et läheks Rahva Raamatusse. Nähtavasti oli mu samm liiga kiire, sest pläskussepandava peaukseni jõudes oli see alles kinni. Mis siis nüüd teha? Ähvardamas oli oht välja näha nagu meeleheitlik poodlemishull. Mõtlesin siis, et kõnniks mõne tagumise ukse juurde- aeg kulub, uksed avatakse jne. Noh, ja nii läkski. Ei tulnud puänti, lihtsalt selline jutt.

Kommentaarid

  1. oda, kas nad on nüüd selle rahvaraamatu kuhugi uude kohta kolinud, mis pläsku sisse käib või? tasku -> pläsku -> mingi vedelik?

    küll need tähed ikka maitsevad heast ;)

    VastaKustuta
  2. Aa, oi mul läks sassi. Ma mõtlesin selle lause peale, et pläsku käib tasku ja siis kuidagi tuli mingi lause välja, mis oleks pidanud vastupidi olema selleks et kehtida või midagi.

    VastaKustuta
  3. Sa siis ikka käid koolis? Magistris? :P

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...