Otse põhisisu juurde

Если бы знать, если бы знать!

Lõvi horoskoop Postimehes 22. septembril 2008:
Kui oled oma pärli kaotanud, siis tasuks see kas üles otsida või uue pärli järele haarata. Milline peab sinu pärl olema?

Ise lisaks kõigepealt küsimuse, mis/kes on minu pärl? Kas ma ise olen enda pärl? Tähendab, mina kui tervik. See poleks antud juhul vist päris loogiline, välistagem. Pärl on minu meelest üldse selline asi, mis leitakse. Seest-või väljastpoolt ennast? See tähendab kas sisemise abiga väljast või välise abiga seest? Kui pärl on väljaspool mind, kas ta siis, kui ma olen ta leidnud, saab minu osaks või jääb ikkagi mingiks natuke kaugeks imetlusobjektiks. Võib ka lähedaseks imetlusobjektiks tegelikult. Jah, see vist ongi. Ja kui mul on pärl, siis kas ma panen ta ehtekarpi ära ja imetlen üksi või näitan teda teistele ka? Uhkustades või tagasihoidlikult? Kas minu pärl on minu uhkus või on ta selleks, et mind esile tõsta?
Aga kui pärl on välise abiga seestpoolt saadud, siis on ta paratamatult minu osa. Väline abi saab olla kas pärli leidjaks või loojaks. Või kas loojaks ikka saab? Kas me juba sünnime kõigi(võib ka ainult ühe) oma avastamata pärlitega või tekib neid elu ajal juurde? Ja kui tekib, siis kas otseselt kellegi teise mõjul, st kas keegi teine on looja või olen mina ise looja?
Kui pärl oleks kes, siis kes ta oleks? Laps, armastatu? Vist ei nõustu, sest pärl peaks olema ideaalne. Eelnevat kahte aga näeme nii lähedalt, et ideaalseks ei saa nad jääda. Isegi meie silmis parimatel inimestel on ju halbu omadusi, mille olemasolu neid ideaalist distantseerib. Seega näib, et inimpärliks saaks olla ainult inimene, kes on piisavalt lähedal, et näha tema häid külgi, kuid piisavalt kaugel, et me ei näeks puudusi. Tuleb mõni selline inimene pähe? Seega, kas pärlid ongi pärlid ainult sellepärast, et me neid teatud distantsil hoiame, selleks et neid mitte kaotada?

***
Teatris käisin. Ugala "Kolm õde". Või noh, õigupoolest Tšehhovi oma ju ikka. Päristeater oli. Irina ja Olga ja Mašaga. (Pildi sain Ugala kodukalt.)

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...