Kui oled oma pärli kaotanud, siis tasuks see kas üles otsida või uue pärli järele haarata. Milline peab sinu pärl olema?
Ise lisaks kõigepealt küsimuse, mis/kes on minu pärl? Kas ma ise olen enda pärl? Tähendab, mina kui tervik. See poleks antud juhul vist päris loogiline, välistagem. Pärl on minu meelest üldse selline asi, mis leitakse. Seest-või väljastpoolt ennast? See tähendab kas sisemise abiga väljast või välise abiga seest? Kui pärl on väljaspool mind, kas ta siis, kui ma olen ta leidnud, saab minu osaks või jääb ikkagi mingiks natuke kaugeks imetlusobjektiks. Võib ka lähedaseks imetlusobjektiks tegelikult. Jah, see vist ongi. Ja kui mul on pärl, siis kas ma panen ta ehtekarpi ära ja imetlen üksi või näitan teda teistele ka? Uhkustades või tagasihoidlikult? Kas minu pärl on minu uhkus või on ta selleks, et mind esile tõsta?
Aga kui pärl on välise abiga seestpoolt saadud, siis on ta paratamatult minu osa. Väline abi saab olla kas pärli leidjaks või loojaks. Või kas loojaks ikka saab? Kas me juba sünnime kõigi(võib ka ainult ühe) oma avastamata pärlitega või tekib neid elu ajal juurde? Ja kui tekib, siis kas otseselt kellegi teise mõjul, st kas keegi teine on looja või olen mina ise looja?
Kui pärl oleks kes, siis kes ta oleks? Laps, armastatu? Vist ei nõustu, sest pärl peaks olema ideaalne. Eelnevat kahte aga näeme nii lähedalt, et ideaalseks ei saa nad jääda. Isegi meie silmis parimatel inimestel on ju halbu omadusi, mille olemasolu neid ideaalist distantseerib. Seega näib, et inimpärliks saaks olla ainult inimene, kes on piisavalt lähedal, et näha tema häid külgi, kuid piisavalt kaugel, et me ei näeks puudusi. Tuleb mõni selline inimene pähe? Seega, kas pärlid ongi pärlid ainult sellepärast, et me neid teatud distantsil hoiame, selleks et neid mitte kaotada?
***
Teatris käisin. Ugala "Kolm õde". Või noh, õigupoolest Tšehhovi oma ju ikka. Päristeater oli. Irina ja Olga ja Mašaga. (Pildi sain Ugala kodukalt.)
