Otse põhisisu juurde

Tänase puhul

...räägin eilsest. Ja mitte niivõrd sellest, kuidas ma Kanteri võistluse ajal isegi natuke huilata suutsin(kuigi ka see võiks olla teema, sest karjuda ma reeglina ei oska), vaid öölaulupeost. Telekast vaatasin, mistõttu kohapealseid emotsioone kirjeldada ei püüa.
Alustagem negatiivsest, siis saab positiivse noodiga lõpetada. Laulude tempo kõigepealt. "Saaremaa valss" ujus nagu _________(mis oleks hea võrdlus siia?), samas kui vaene Chalice ei jõudnud "Minu inimestes" peaaegu hingatagi, oleks kohe maha jäänud.
Solistide hulgas oli mõningaid, keda oli suhteliselt valus kuulata. Mis sa punnitad, kui ei tule. Ja "Kodulaul" on KOORIlaul. Minu meelest see tähendab. Solistiosad on ka muidugi seal, aga kooriosas ei ole vaja kedagi ette huilgama, rikub finaali ära.
Mis puutub ühte minu umbes 10 aasta tagusesse lemmikartisti(isegi ei suuda uskuda, aga 12selt ikka juhtub), siis see, mida tema üritas, jäi küll segaseks. Algul mõtlesin, et ta teeb säärast häält konkreetse laulu tarvis, aga kui ta ka hilisemas simmaniosas nii jätkas, siis jäi ainult oodata, et järgmine esineja tuleks.
Mis simmaniossa puutub, siis see oleks võinud olemata olla. Lihtsalt. Ei sobinud.
Nii, heade asjade juurde. "Mustamäe valss" ja Voldemar Kuslap. Ülimuhe. Kui keegi seda laulu omama juhtub, siis ärge hoidke ainult endale:)
Väga kipa oli Mihkel Rauda kitarriga näha, kuivõrd seda neil päevil vist väga tihti ei juhtu. Mulle meeldib Mihkel Raud. Ma mäletan , kuidas ma ükskord aru sain, et Mihkel Raud on nii lahe. See oli umbes sel ajal, kui ta "Koosoleku" saadet tegi.
Alliksaar on ka lahe. Seda ma ütlen muidugi ainult selle natukese põhjal, mis ma temast tean, kuna ma endiselt ei julge tema luuletusi lugeda. Jaah, aga see laul mulle meeldib, võib-olla sellepärast, et eelmisel aastal olid need sõnad õigel ajal õiges kohas, aga mitte ainult, ma olen kindel. ...maha jääb ülekohtune eile, lahti lööb homse suur valendav ring
Laululava väljanägemise osas seda, et mulle meeldis. Efektne.
Ja viimane, aga mitte hapupiimane. Liisi Koiksoni "Rahu". Ma olin juba päris head mitu aastat veendunud, et see on meeshääle laul. Mingid tsikid Laulukarussellis, Maarja ega Evelin Pang "Rujas" polnud halvad, aga polnud ka niiii head. Aga Liisi, vaata, laulis ka seda eile. Oh. Ohohoh. Jess noh!
Lõpetuseks nostalgiaminutid. See koor on kõige lõbusam, mida ma täna näinud olen. Isegi oma kunagise lemmiküdruku leidsin üles.

Kommentaarid

  1. Palju nad Ruja laule teid üldse?

    VastaKustuta
  2. Hm..võin mööda panna, aga minu meelest põhiprogrammis polnudki ühtki. See Liisi asi oli ka juba simmaniosas.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Kuningannad 1925 - #4 Norra Maud

Norra kuninganna Maud (1869-1938) Maud Charlotte Mary Victoria sündis 1869.aastal, isaks tollane Walesi prints (ja hilisem Ühendkuningriigi kuningas) Edward VII ning emaks Taani printsess Alexandra. Seega olid tema vanavanemad (sh kuninganna Victoria) kõik monarhid.  Maud oli kõige noorem laps, tal oli kaks venda ja kaks õde. Üks vend oli tulevane kuningas George V. Lapsepõlves kutsuti Maudi Harryks. Ta oli väga elav laps, tema kasvatamist võtsid vanemad pigem vabamalt kui rangemalt. Vanaema Victoriale see väga ei meeldinud, aga no mis teha. Maud käis tihtipeale emaga tolle kodumaal Taanis kaasas, samuti Norras ja Vahemere kruiisidel. 1896. aastal abiellus Maud Taani kuninga Frederik VIII pojaga, st oma ema vennapojaga. Tolle nimi oli Carl. Kuni 1905. aastani elati peamiselt Taanis, aga Maudi isa Edward kinkis neile ka Inglismaal maja, et paari Inglismaa visiidid tihedad oleksid. Seal majas sündis 1903. aastal paari ainus laps Alexander. Pulmapilt (peale vajut...

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...