Otse põhisisu juurde

Tänase puhul

...räägin eilsest. Ja mitte niivõrd sellest, kuidas ma Kanteri võistluse ajal isegi natuke huilata suutsin(kuigi ka see võiks olla teema, sest karjuda ma reeglina ei oska), vaid öölaulupeost. Telekast vaatasin, mistõttu kohapealseid emotsioone kirjeldada ei püüa.
Alustagem negatiivsest, siis saab positiivse noodiga lõpetada. Laulude tempo kõigepealt. "Saaremaa valss" ujus nagu _________(mis oleks hea võrdlus siia?), samas kui vaene Chalice ei jõudnud "Minu inimestes" peaaegu hingatagi, oleks kohe maha jäänud.
Solistide hulgas oli mõningaid, keda oli suhteliselt valus kuulata. Mis sa punnitad, kui ei tule. Ja "Kodulaul" on KOORIlaul. Minu meelest see tähendab. Solistiosad on ka muidugi seal, aga kooriosas ei ole vaja kedagi ette huilgama, rikub finaali ära.
Mis puutub ühte minu umbes 10 aasta tagusesse lemmikartisti(isegi ei suuda uskuda, aga 12selt ikka juhtub), siis see, mida tema üritas, jäi küll segaseks. Algul mõtlesin, et ta teeb säärast häält konkreetse laulu tarvis, aga kui ta ka hilisemas simmaniosas nii jätkas, siis jäi ainult oodata, et järgmine esineja tuleks.
Mis simmaniossa puutub, siis see oleks võinud olemata olla. Lihtsalt. Ei sobinud.
Nii, heade asjade juurde. "Mustamäe valss" ja Voldemar Kuslap. Ülimuhe. Kui keegi seda laulu omama juhtub, siis ärge hoidke ainult endale:)
Väga kipa oli Mihkel Rauda kitarriga näha, kuivõrd seda neil päevil vist väga tihti ei juhtu. Mulle meeldib Mihkel Raud. Ma mäletan , kuidas ma ükskord aru sain, et Mihkel Raud on nii lahe. See oli umbes sel ajal, kui ta "Koosoleku" saadet tegi.
Alliksaar on ka lahe. Seda ma ütlen muidugi ainult selle natukese põhjal, mis ma temast tean, kuna ma endiselt ei julge tema luuletusi lugeda. Jaah, aga see laul mulle meeldib, võib-olla sellepärast, et eelmisel aastal olid need sõnad õigel ajal õiges kohas, aga mitte ainult, ma olen kindel. ...maha jääb ülekohtune eile, lahti lööb homse suur valendav ring
Laululava väljanägemise osas seda, et mulle meeldis. Efektne.
Ja viimane, aga mitte hapupiimane. Liisi Koiksoni "Rahu". Ma olin juba päris head mitu aastat veendunud, et see on meeshääle laul. Mingid tsikid Laulukarussellis, Maarja ega Evelin Pang "Rujas" polnud halvad, aga polnud ka niiii head. Aga Liisi, vaata, laulis ka seda eile. Oh. Ohohoh. Jess noh!
Lõpetuseks nostalgiaminutid. See koor on kõige lõbusam, mida ma täna näinud olen. Isegi oma kunagise lemmiküdruku leidsin üles.

Kommentaarid

  1. Palju nad Ruja laule teid üldse?

    VastaKustuta
  2. Hm..võin mööda panna, aga minu meelest põhiprogrammis polnudki ühtki. See Liisi asi oli ka juba simmaniosas.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...