Otse põhisisu juurde

Tänase puhul

...räägin eilsest. Ja mitte niivõrd sellest, kuidas ma Kanteri võistluse ajal isegi natuke huilata suutsin(kuigi ka see võiks olla teema, sest karjuda ma reeglina ei oska), vaid öölaulupeost. Telekast vaatasin, mistõttu kohapealseid emotsioone kirjeldada ei püüa.
Alustagem negatiivsest, siis saab positiivse noodiga lõpetada. Laulude tempo kõigepealt. "Saaremaa valss" ujus nagu _________(mis oleks hea võrdlus siia?), samas kui vaene Chalice ei jõudnud "Minu inimestes" peaaegu hingatagi, oleks kohe maha jäänud.
Solistide hulgas oli mõningaid, keda oli suhteliselt valus kuulata. Mis sa punnitad, kui ei tule. Ja "Kodulaul" on KOORIlaul. Minu meelest see tähendab. Solistiosad on ka muidugi seal, aga kooriosas ei ole vaja kedagi ette huilgama, rikub finaali ära.
Mis puutub ühte minu umbes 10 aasta tagusesse lemmikartisti(isegi ei suuda uskuda, aga 12selt ikka juhtub), siis see, mida tema üritas, jäi küll segaseks. Algul mõtlesin, et ta teeb säärast häält konkreetse laulu tarvis, aga kui ta ka hilisemas simmaniosas nii jätkas, siis jäi ainult oodata, et järgmine esineja tuleks.
Mis simmaniossa puutub, siis see oleks võinud olemata olla. Lihtsalt. Ei sobinud.
Nii, heade asjade juurde. "Mustamäe valss" ja Voldemar Kuslap. Ülimuhe. Kui keegi seda laulu omama juhtub, siis ärge hoidke ainult endale:)
Väga kipa oli Mihkel Rauda kitarriga näha, kuivõrd seda neil päevil vist väga tihti ei juhtu. Mulle meeldib Mihkel Raud. Ma mäletan , kuidas ma ükskord aru sain, et Mihkel Raud on nii lahe. See oli umbes sel ajal, kui ta "Koosoleku" saadet tegi.
Alliksaar on ka lahe. Seda ma ütlen muidugi ainult selle natukese põhjal, mis ma temast tean, kuna ma endiselt ei julge tema luuletusi lugeda. Jaah, aga see laul mulle meeldib, võib-olla sellepärast, et eelmisel aastal olid need sõnad õigel ajal õiges kohas, aga mitte ainult, ma olen kindel. ...maha jääb ülekohtune eile, lahti lööb homse suur valendav ring
Laululava väljanägemise osas seda, et mulle meeldis. Efektne.
Ja viimane, aga mitte hapupiimane. Liisi Koiksoni "Rahu". Ma olin juba päris head mitu aastat veendunud, et see on meeshääle laul. Mingid tsikid Laulukarussellis, Maarja ega Evelin Pang "Rujas" polnud halvad, aga polnud ka niiii head. Aga Liisi, vaata, laulis ka seda eile. Oh. Ohohoh. Jess noh!
Lõpetuseks nostalgiaminutid. See koor on kõige lõbusam, mida ma täna näinud olen. Isegi oma kunagise lemmiküdruku leidsin üles.

Kommentaarid

  1. Palju nad Ruja laule teid üldse?

    VastaKustuta
  2. Hm..võin mööda panna, aga minu meelest põhiprogrammis polnudki ühtki. See Liisi asi oli ka juba simmaniosas.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...