Otse põhisisu juurde

Reklaamiminutid

Täna lugesin "Lotte olümpiaraamatut". Loe ka. Mõned katkendid samast raamatust järgnevad allpool reklaamirubriigis.


Gebrselassie, Haile, Etioopia jooksja

1996, Atlanta, Kuldmedal 10 000 m jooksus

2000, Sydney, Kuldmedal 10 000 m jooksus


Haile lapsepõlv oli raske. Ta kasvas kümnelapselises peres ja pidi juba varakult hakkama kitsi karjatama. Et kool asus nende onnist 10 kilomeetri kaugusel ja koolibussi ei olnud Etioopias leiutatud, jooksis Haile igal hommikul 10 km kooli ja pärast niisama palju tagasi. Kooliraamatuid hoidis Haile alati vasaku kaenla all. Seepärast hoidis tema vasak käsi hiljem kehast natukene eemale. Haile Gebrselassie rivaalidel oli seetõttu temast raske vasakult poolt mööda joosta.


Käpp, Osvald, Eesti maadleja

1928, Amsterdam, Kuldmedal vabamaadluses kergekaalus

1932, Los Angeles, 4. koht kreeka-rooma maadluses II kergekeskkaalus

1932, Los Angeles, 6.koht vabamaadluses I kergekeskkaalus


Pärast maadlemisest loobumist läks Osvald Käpp tööle kompvekivabrikusse. Hiljem töötas mõnda aega pagarina. Tema lemmiksai oli rosinasai. Aga lõpuks asutas ta koos abikaasaga hoopiski nukutehase.


Veerpalu, Andrus, Eesti suusataja

2002, Salt Lake City, Kuldmedal 15 km suusatamise klassikasõidus

2002, Salt Lake City, Hõbemedal 50 km suusatamise klassikasõidus

2006, Torino, Kuldmedal 15 km suusatamise klassikasõidus


Väike Andrus veetis suved Pärnumaal Võistes vanaema juures. Andrusele meeldis süüa pannkooke, juua värsket lehmapiima ja vaadata, kuidas vanaema klassikalises stiilis lehma lüpsab.


Nüüd ma hakkasin mõtlema, et tahaks endale ka sellist moodsama aja olümpiaraamatut, kus on paljude olümpiamängude kohta sees, kes mida võitis ja kes teised ja kolmandad olid. Kodus meil on selline siniste kaantega paks raamat, kus mees peal jookseb.

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi...
Postita kommentaar
Loe edasi »