Otse põhisisu juurde

Ei õhuta vaenu. Ehk hoopis äratundmist ja võrdsusesuunalist mõtlemist.

HU? - Depressiivsed Eesti väikelinnad

Depressiivsed Eesti väikelinnad,
kus keldripoodides on jube kõrged hinnad,
kus ringi jalutavad noored kaunid emad
ja nende emad, kes pole enam kenad.
Depressiivsed Eesti väikelinnad,
kus õhtul pole mitte kuhugile minna,
kus eluunistus on kasutatud bemar
või eramaja ning suursuursuursuur peenar.
Seal mehed alalõpmata on täis,
seal Smilers ikka suvetuuril käib,
seal jaanitulel alati saab keegi lõuga,
seal raha teenitakse toore jõuga.
Seal depressiivses Eesti väikelinnas,
seal alevid ja asulad ja külad.
Depressiivsed Eesti väikelinnad,
meil väga tihti pole põhjust sinna minna,
kus igal pool ei voha hullult kaubandus,
kus mõned endiselt ei lukustagi ust.
Depressiivsed Eesti väikelinnad,
sind justkui ajaks naerma kuuldes mõnda nime neist,
sa justkui häbeneks kui keegi küsib mõnda neist.
Sul on üks saladus:
sa oled ühest neist.
Seal kõiki tunned hästi nimepidi,
on Kask ja Tamm ja Kuusk ja Lepp ja Saarepuu.
Seal lemmikspordiala meeleheide.
Sa olid oma klassi parim.
Sa olid oma aja parim.
Seal depressiivses Eesti väikelinnas.
Sa olid oma maja parim.
Sa olid oma linna parim.
Sa olid oma klassi parim.

Aapo Ilves - Väikeste linnade mehed

Väikeste linnade mehed on lollakad,
lakuvad viina, ei kasvata kanepit.
Joove kui peas on, siis mõni neist naljatab:
"Oh, oleks koolis käind, õppinud ametit!"
väikeste linnade mehed on...
Väikeste linnade naised on lollakad,
vahivad seepi, neil nutt tuleb peale.
Peksavad keelt makaronidest kollakat:
"Oh poleks läinud ma sellele seale!"
Väikeste linnade naised on...
väikeste linnade lapsed on lollakad,
kool vahetundidel täis nende kära:
"Siin on nii vahva, saab joosta ja hullata,
kui kasvan suureks, ei lähe siit ära."
Väikeste linnade lapsed on...
Naised on...
Mehed on...
Aga pealinna koolides lapsed on toredad,
naerul neil suu ja ei olegi vastik,
et peale papi neil peas muud ei ole
ja iga teine neist süstib end kasti.
Pealinna pubides tibid on toredad,
naerul neil suud ei olegi vastik,
et peale papi neil peas muud ei ole ja
allagi toppida muud pole paslik.
Pealinna tänavail poisid on toredad,
naerulneil suu ja ei olegi vastik,
et peale papi neil peas muud ei ole,
et suurem osa neist on pederastid.


Kommentaarid

  1. ühes väikses eesti linnas, kus minul on olnud hea... šallallaa:) etc...

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...