Otse põhisisu juurde

Ei õhuta vaenu. Ehk hoopis äratundmist ja võrdsusesuunalist mõtlemist.

HU? - Depressiivsed Eesti väikelinnad

Depressiivsed Eesti väikelinnad,
kus keldripoodides on jube kõrged hinnad,
kus ringi jalutavad noored kaunid emad
ja nende emad, kes pole enam kenad.
Depressiivsed Eesti väikelinnad,
kus õhtul pole mitte kuhugile minna,
kus eluunistus on kasutatud bemar
või eramaja ning suursuursuursuur peenar.
Seal mehed alalõpmata on täis,
seal Smilers ikka suvetuuril käib,
seal jaanitulel alati saab keegi lõuga,
seal raha teenitakse toore jõuga.
Seal depressiivses Eesti väikelinnas,
seal alevid ja asulad ja külad.
Depressiivsed Eesti väikelinnad,
meil väga tihti pole põhjust sinna minna,
kus igal pool ei voha hullult kaubandus,
kus mõned endiselt ei lukustagi ust.
Depressiivsed Eesti väikelinnad,
sind justkui ajaks naerma kuuldes mõnda nime neist,
sa justkui häbeneks kui keegi küsib mõnda neist.
Sul on üks saladus:
sa oled ühest neist.
Seal kõiki tunned hästi nimepidi,
on Kask ja Tamm ja Kuusk ja Lepp ja Saarepuu.
Seal lemmikspordiala meeleheide.
Sa olid oma klassi parim.
Sa olid oma aja parim.
Seal depressiivses Eesti väikelinnas.
Sa olid oma maja parim.
Sa olid oma linna parim.
Sa olid oma klassi parim.

Aapo Ilves - Väikeste linnade mehed

Väikeste linnade mehed on lollakad,
lakuvad viina, ei kasvata kanepit.
Joove kui peas on, siis mõni neist naljatab:
"Oh, oleks koolis käind, õppinud ametit!"
väikeste linnade mehed on...
Väikeste linnade naised on lollakad,
vahivad seepi, neil nutt tuleb peale.
Peksavad keelt makaronidest kollakat:
"Oh poleks läinud ma sellele seale!"
Väikeste linnade naised on...
väikeste linnade lapsed on lollakad,
kool vahetundidel täis nende kära:
"Siin on nii vahva, saab joosta ja hullata,
kui kasvan suureks, ei lähe siit ära."
Väikeste linnade lapsed on...
Naised on...
Mehed on...
Aga pealinna koolides lapsed on toredad,
naerul neil suu ja ei olegi vastik,
et peale papi neil peas muud ei ole
ja iga teine neist süstib end kasti.
Pealinna pubides tibid on toredad,
naerul neil suud ei olegi vastik,
et peale papi neil peas muud ei ole ja
allagi toppida muud pole paslik.
Pealinna tänavail poisid on toredad,
naerulneil suu ja ei olegi vastik,
et peale papi neil peas muud ei ole,
et suurem osa neist on pederastid.


Kommentaarid

  1. ühes väikses eesti linnas, kus minul on olnud hea... šallallaa:) etc...

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...