Veel unustamisest ja unistamisest

Kuidas on nii, et mingid asjad, st siis olukorrad, inimesed jms, mille ja kellega kokkupuude on toimunud ehk paar aastat või ehk aasta või vähem tagasi, mängivad minu igapäevases mõtlemises nii väikest rolli? Ei taha. Muidugi võiks mingite konkreetsete olukordade mõttes pidevalt taas läbi elamine kaasa tuua emotsionaalset kõikumist ja mitte alati paremuse poole, aga ikkagi..kas asjad on väärt unustamist selle nimel, et neile mõeldes mitte kurvastada? Ma ei tea, kõlab see naiivselt praegu? On seal vahet? Selline tunne, et suures naiivsusekartuses olen ma pidevalt nii skeptiline, et kahtleks kasvõi iseenda olemasolus (millesisuline mõttekäik on mingis kaudses vormis korduvalt ette tulnud).
Mis unistamisse puutub, siis olemasolevas pidevalt kaheldes ei saagi ju lasta mõtetel vabalt oma rada käia. Sellest on muidugi kahju.
Igatahes käisin ma täna katusel ja sealt oli hirmus ilus vaade. Hirmus ilus just selles mõttes, et mu jalad natuke värisesid (Tere! Mina olen neiu number 3. Vabal ajal aitan ema ja tähtkujult olen chicken).
Mul on sõber Sass. Kui me Sassiga sinasõprust joonud oleme, julgen ma rõõmustada mõnede asjade üle, mis muidu ehk veidi muret valmistavad. Julgen või tahan või midagi sellist.

Kodune ülesanne: Tuleta meelde keegi inimene, kellega sa igapäevaselt ei suhtle, aga keda tunned ja kes on sulle mingis mõttes oluline. Iga kord, kui ta sulle meelde tuleb, kirjuta üles kuupäev ja põhjus (kui on seletatav põhjus). Tee kuu-, poolaasta-, aastakokkuvõtteid ning järeldusi. Õpetlik.

Muusikanurk: Laul, mille najal ma oma proseminaritöö ära kirjutasin.
Edetabeli "Karjuv ilu" #1 (ära liiga vaikselt kuula), tulevikus ei saa välistada ka järgnevate pjedestaalikohtade ilmutamist siinsel leheküljel.