Teadaanne

Situatsioon Herne tänaval : tulen mina linna poolt, kõrvus üürgab Piaf, et ta ei kahetse midagi, kui äkki näen, et vastu tuleb üsna purjakil noormees, jääb seisma, ja kui ma lähemale jõuan, ütleb mulle: "Teil on nii kollane jope, aga te olete nii kuri...vähemalt paistab nii." No kurat, mida? Esiteks ma ei kuulanud just maailma rõõmsaimat laulu ja teiseks purjus inimesed hämaral tänaval ei tekita suurt õnnetunnet (nii palju jänest minus ikka on). Ka siis, kui seda võiks Supilinna vaimu kujundi tahta peita, on pool seitse õhtul ikka natuke liiga vara.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest "kuri-olemisest". Sest see pole mitte esimene kord, kui keegi sedasorti lausega lagedale tuleb. Tõtt-öelda hakkab natuke üle viskama juba. Siit ka teadaanne : ma ei ole kuri. Ma ei ole kuri. Ma ei ole kuri. Ma EI OLE kuri. Võib-olla tõsine, võib-olla mitte ülevoolavalt sõbralik, võib-olla see, kelle kohta kasutatakse (ekslikult?) väljendit "vana rahu ise", aga vaata kurjaks mina ennast ei tunnista. Sest suurem osa ajast ma ei olegi kuri, aga ma ei hakka ka mingit võltsnaeratust näole venitama. Õige ju? Siis on hästi.

Kelluke!(proovi kõrrega juua)