Otse põhisisu juurde

Teadaanne

Situatsioon Herne tänaval : tulen mina linna poolt, kõrvus üürgab Piaf, et ta ei kahetse midagi, kui äkki näen, et vastu tuleb üsna purjakil noormees, jääb seisma, ja kui ma lähemale jõuan, ütleb mulle: "Teil on nii kollane jope, aga te olete nii kuri...vähemalt paistab nii." No kurat, mida? Esiteks ma ei kuulanud just maailma rõõmsaimat laulu ja teiseks purjus inimesed hämaral tänaval ei tekita suurt õnnetunnet (nii palju jänest minus ikka on). Ka siis, kui seda võiks Supilinna vaimu kujundi tahta peita, on pool seitse õhtul ikka natuke liiga vara.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest "kuri-olemisest". Sest see pole mitte esimene kord, kui keegi sedasorti lausega lagedale tuleb. Tõtt-öelda hakkab natuke üle viskama juba. Siit ka teadaanne : ma ei ole kuri. Ma ei ole kuri. Ma ei ole kuri. Ma EI OLE kuri. Võib-olla tõsine, võib-olla mitte ülevoolavalt sõbralik, võib-olla see, kelle kohta kasutatakse (ekslikult?) väljendit "vana rahu ise", aga vaata kurjaks mina ennast ei tunnista. Sest suurem osa ajast ma ei olegi kuri, aga ma ei hakka ka mingit võltsnaeratust näole venitama. Õige ju? Siis on hästi.

Kelluke!(proovi kõrrega juua)

Kommentaarid

  1. right, ja mina pole lahke..

    Kelluke-ee.. kel-lu-ke!

    VastaKustuta
  2. Oda ma ei taba praegu võimalikku arooniat ära, oled siis lahke või ei ole?:P

    VastaKustuta
  3. kainda nagu püüan pisut olla küll..

    VastaKustuta
  4. Kuule aga kas see Teadeanne ise tsipa kuri välja ei kukkunud?;)

    Tarnib veel mõne kõrre kui taris:)

    VastaKustuta
  5. On jah kuri, aga selles postituses ma ei väidagi, et ma mitte kunagi kuri ei ole. Lihtsalt kui mingi vaatab otsa ja ütleb et näe, kuri, siis see on ju ebaõiglane. Võõras muidugi ei peaks mind kottima, aga korduvate võõrastega ei saa enam nii kindel olla.

    VastaKustuta
  6. Pole hullu. Mina paistan paljudele masendunud. Ju siis on selline nägu lihtsalt, mis siin ikka kurjustada :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Lambiauhinnad 2025

Claire Keegan "Small things like these" Talvine ja rahulik. "Keedetud hirvede aja" kaanesümbolitest saab raamatut lugenuna aru. Lehm "Sõber mereröövli" kaanel on ka raamatus tähtis tegelane.  Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" "Armastus, lordid ja lõbuleedid" oligi nimelt lambika pealkirja tõttu lugemiseks võetud.  Isabel Allende "Vaimude maja" 2010. aasta augustis lugesin kümmekond esimest lehekülge. Järgmised 400+ lugesin sel aastal.  Kaur Riismaa "Väsinud valguse teooria" Sadakond lehekülge (ca 25%) lugesin ära. Ei suutnud suhestuda, kuigi lubati 90ndate nostalgiat. Andrei Makine "Sõber armeenlane" Ilus keel + suured universaalsed teemad Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen" Ettearvatav ja ülelihtsustatud. Elle McNicoll "Mingi säde" Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk" V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu" Berit Kaschan "Apr...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...