Otse põhisisu juurde

Teadaanne

Situatsioon Herne tänaval : tulen mina linna poolt, kõrvus üürgab Piaf, et ta ei kahetse midagi, kui äkki näen, et vastu tuleb üsna purjakil noormees, jääb seisma, ja kui ma lähemale jõuan, ütleb mulle: "Teil on nii kollane jope, aga te olete nii kuri...vähemalt paistab nii." No kurat, mida? Esiteks ma ei kuulanud just maailma rõõmsaimat laulu ja teiseks purjus inimesed hämaral tänaval ei tekita suurt õnnetunnet (nii palju jänest minus ikka on). Ka siis, kui seda võiks Supilinna vaimu kujundi tahta peita, on pool seitse õhtul ikka natuke liiga vara.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest "kuri-olemisest". Sest see pole mitte esimene kord, kui keegi sedasorti lausega lagedale tuleb. Tõtt-öelda hakkab natuke üle viskama juba. Siit ka teadaanne : ma ei ole kuri. Ma ei ole kuri. Ma ei ole kuri. Ma EI OLE kuri. Võib-olla tõsine, võib-olla mitte ülevoolavalt sõbralik, võib-olla see, kelle kohta kasutatakse (ekslikult?) väljendit "vana rahu ise", aga vaata kurjaks mina ennast ei tunnista. Sest suurem osa ajast ma ei olegi kuri, aga ma ei hakka ka mingit võltsnaeratust näole venitama. Õige ju? Siis on hästi.

Kelluke!(proovi kõrrega juua)

Kommentaarid

  1. right, ja mina pole lahke..

    Kelluke-ee.. kel-lu-ke!

    VastaKustuta
  2. Oda ma ei taba praegu võimalikku arooniat ära, oled siis lahke või ei ole?:P

    VastaKustuta
  3. kainda nagu püüan pisut olla küll..

    VastaKustuta
  4. Kuule aga kas see Teadeanne ise tsipa kuri välja ei kukkunud?;)

    Tarnib veel mõne kõrre kui taris:)

    VastaKustuta
  5. On jah kuri, aga selles postituses ma ei väidagi, et ma mitte kunagi kuri ei ole. Lihtsalt kui mingi vaatab otsa ja ütleb et näe, kuri, siis see on ju ebaõiglane. Võõras muidugi ei peaks mind kottima, aga korduvate võõrastega ei saa enam nii kindel olla.

    VastaKustuta
  6. Pole hullu. Mina paistan paljudele masendunud. Ju siis on selline nägu lihtsalt, mis siin ikka kurjustada :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...

Anthony Horowitz "Minu harakamõrvad"

  Anthony Horowitzi tean ju juba mõnda aega. Mitu korda olen telekas sattunud selle saate peale, kus temaga vestlus oli (festivalil HeadRead ilmselt?). Ja siis need briti krimisarjad, mida ta kirjutab. Mitte et ma neid vaadanud oleks. "Midsomeri mõrvade" osas on minu kontol jätkuvalt 1 otsast lõpuni vaadatud episood + ehk mõniteist natuke vaadatut.  "Minu harakamõrvad" räägib loo keeletoimetaja Sue Ryelandist, kes hakkab toimetama/lugema menuka krimiraamatute seeria järjekordset osa ja leiab ühel hetkel, et loetaval on täitsa seos tema enda eluga.  Niisiis siin on raamat raamatus - on nii Sue päriselu kui raamat, mida ta loeb. Reeglina mulle eriti raamat raamatus ei istu, aga siin oli täitsa okei, sest suurema osa loetavast raamatust luges Sue korraga läbi. Polnud pärismaailmaga vaheldumisi jutustamist. See raamat, mida Sue luges, oli niuke täitsa klassikaline briti mõrvalugu, Horowitzil ilmselt meelega sellisena kirjutatud.  See, kas Sue on tegelikult peategelane, ...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...