Kui ma täna päeval toast välja astusin ja leidsin, et laia lund sajab, tundus see esimesel hetkel üsna ebameeldiv. Umbes et mida ta siin kevade mängumaal nüüd hõljub, tulnud siis, kui õige aeg oli. Nagu ikka juhtub, oli tegemist liiga kiire mõttega. Andsin mõttele aega atra seada ja kõndsin edasi. Päike paistis kevadiselt. Päike paistis kevadiselt. Lumi oli nii vales kohas, et lausa vahva. Hakkas meeldima. Laial tänaval vurasid autod, palju ja kiiresti. Kokku oli see nagu "Wikmani poiste" viimased peatükid võrreldes esimestega, nagu naerukrampides emo, nagu sinine krokodill - lumi sadas ja teda ei huvitanud ei autod ega päike ega mina ega see koeraga jalutav onu.
oot, mis mõttes viimased peatükid võrreldes esimestega?
VastaKustutaNu vaata on seal ju, et esimesed peatükid on sellest, kuidas nad koolis olid ja lõbusad noored poisid ja, aga viimased on hiljem, kui sõda juba käib ja nad on eri pooltel paljud ja noh üldse pole nii hästi läinud. Ühesõnaga toon on erinev, nagu hõljuv lumi ja põrisev auto:)
VastaKustutajajah, nüüd ma saan aru.. nagu narukrampides emo ja sinine krokodill. paistab, et lisaks sisikonnale olen ka mõistuse suutnud välja s***
VastaKustutaps. vabandan oma brutaalsuse pärast
Ah säärane tõbi..kiiret paranemist vist ainult jääb üle soovida:)
VastaKustutalähme kelgutama?
VastaKustutamo roheline p****kas pole tänavu õue saanud veel?