Otse põhisisu juurde

Vaikne laupäev

Vaikse päeva(kuigi ma olen kindel, et linn on endiselt täis mitte väga vaikseid inimesi) esimestel hommikutundidel leidsin endale suurepärase meelelahutuse. YouTube, nagu ikka, aitab.
Kunagi olin ma pubekas (praegu ka kindlasti natuke, aga mitte selles mõttes). Ja ma pean ütlema, et minu aja pubekad olid palju armsamad kui praegused, kes maailmavalukrampides emodeks või solaariumipunanahkadeks kipuvad muutuma. Meie ajal olid poistebändid (kas 90ndad ja 2000ndate algus mitte ei ruuuuuli?) ja vaat just neid ma YouTube'ist kaema sattusingi. Peale avastuse, et enamik kunagiste lemmiklaulude sõnadest on mul endiselt peas, sain ka hea kõhutäie naerda. Siin üks näide(vaata kindlasti lõpuni, sest laulu finaal on ikka ju lõpus ja näod tõmbuvad valust aina enam krimpsu ja alastust näidatakse ka). Kui nad tulevadki Eestisse nagu leht väidab, siis ma läheks vaataks-kuulaks-üürgaks küll hea meelega(kui tasuta saaks ofkoors). Ja näeks, kuidas onudele on hallid habemed ette kasvanud.
Kuid jätkakem ja tulgem iirlaste juurde. Siin üks laul, mis on päriselt hea laul. Ainult Boyzone minu meelest polnud nagu päris õige poistebänd. Õige naistekas on ikka selline, kus iga noormees on mingi naistehulga lemmik bäkstriitboi(kui võtta see poistebändi liikme üldnimetuseks), aga Boyzone'i puhul ma küll ei usu, et kellegi lemmik on see vend sealt tagumisest reast, kõigil ikka Ronan või Stephen. Jaah.
Aga teisel katsel tegid iirlased juba parema moosinäovaliku. No vaata noh. Suudad kõige ilusama valida? Minul oli küll aegade jooksul kolm erinevat lemmikut. Ja minu meelest selle laulu sõnad ka ei ole halvad, kui siis natuke imalad, aga muidu täitsa kobedad. Video muidugi on nagu ta on jah, ameerika kangelasekõnnak ja..
Ühesõnaga ma olen endiselt arvamusel, et küll on hea omada poistebändiminevikku. See on just selline asi, mida kasvõi neljakümneselt ühest küljest takkajärgi naerda ja teisalt emopäeval salaja nurgas kuulata:)

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

  Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin. See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks  lagom. Parasjagu (suur/väike). Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mut...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...