Otse põhisisu juurde

Vaikne laupäev

Vaikse päeva(kuigi ma olen kindel, et linn on endiselt täis mitte väga vaikseid inimesi) esimestel hommikutundidel leidsin endale suurepärase meelelahutuse. YouTube, nagu ikka, aitab.
Kunagi olin ma pubekas (praegu ka kindlasti natuke, aga mitte selles mõttes). Ja ma pean ütlema, et minu aja pubekad olid palju armsamad kui praegused, kes maailmavalukrampides emodeks või solaariumipunanahkadeks kipuvad muutuma. Meie ajal olid poistebändid (kas 90ndad ja 2000ndate algus mitte ei ruuuuuli?) ja vaat just neid ma YouTube'ist kaema sattusingi. Peale avastuse, et enamik kunagiste lemmiklaulude sõnadest on mul endiselt peas, sain ka hea kõhutäie naerda. Siin üks näide(vaata kindlasti lõpuni, sest laulu finaal on ikka ju lõpus ja näod tõmbuvad valust aina enam krimpsu ja alastust näidatakse ka). Kui nad tulevadki Eestisse nagu leht väidab, siis ma läheks vaataks-kuulaks-üürgaks küll hea meelega(kui tasuta saaks ofkoors). Ja näeks, kuidas onudele on hallid habemed ette kasvanud.
Kuid jätkakem ja tulgem iirlaste juurde. Siin üks laul, mis on päriselt hea laul. Ainult Boyzone minu meelest polnud nagu päris õige poistebänd. Õige naistekas on ikka selline, kus iga noormees on mingi naistehulga lemmik bäkstriitboi(kui võtta see poistebändi liikme üldnimetuseks), aga Boyzone'i puhul ma küll ei usu, et kellegi lemmik on see vend sealt tagumisest reast, kõigil ikka Ronan või Stephen. Jaah.
Aga teisel katsel tegid iirlased juba parema moosinäovaliku. No vaata noh. Suudad kõige ilusama valida? Minul oli küll aegade jooksul kolm erinevat lemmikut. Ja minu meelest selle laulu sõnad ka ei ole halvad, kui siis natuke imalad, aga muidu täitsa kobedad. Video muidugi on nagu ta on jah, ameerika kangelasekõnnak ja..
Ühesõnaga ma olen endiselt arvamusel, et küll on hea omada poistebändiminevikku. See on just selline asi, mida kasvõi neljakümneselt ühest küljest takkajärgi naerda ja teisalt emopäeval salaja nurgas kuulata:)

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

Kuningannad 1925 - #4 Norra Maud

Norra kuninganna Maud (1869-1938) Maud Charlotte Mary Victoria sündis 1869.aastal, isaks tollane Walesi prints (ja hilisem Ühendkuningriigi kuningas) Edward VII ning emaks Taani printsess Alexandra. Seega olid tema vanavanemad (sh kuninganna Victoria) kõik monarhid.  Maud oli kõige noorem laps, tal oli kaks venda ja kaks õde. Üks vend oli tulevane kuningas George V. Lapsepõlves kutsuti Maudi Harryks. Ta oli väga elav laps, tema kasvatamist võtsid vanemad pigem vabamalt kui rangemalt. Vanaema Victoriale see väga ei meeldinud, aga no mis teha. Maud käis tihtipeale emaga tolle kodumaal Taanis kaasas, samuti Norras ja Vahemere kruiisidel. 1896. aastal abiellus Maud Taani kuninga Frederik VIII pojaga, st oma ema vennapojaga. Tolle nimi oli Carl. Kuni 1905. aastani elati peamiselt Taanis, aga Maudi isa Edward kinkis neile ka Inglismaal maja, et paari Inglismaa visiidid tihedad oleksid. Seal majas sündis 1903. aastal paari ainus laps Alexander. Pulmapilt (peale vajut...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...