Otse põhisisu juurde

Uni ei anna uuta kuube, magamine maani särki

Lähen voodisse, mõtlen, et loeks ühe peatüki raamatut (lugedes on ikka uni paremini tulnud). Nooh, loengi siis, isegi kaks peatükki vist. Kustutan tule ära, mõtlen et küll teki all on ikka soe. Lösutan mõnda aega ühel küljel, siis hakkab tunduma, et vasaku käe sõrmed lähevad sellisest asendist paiste. Keeran teise külje. Ootan und ja mõtlen, et silmad ei taha ennast ise kinni hoida, seega tuleb minul endal nad kinni panna. Aga tegelikult ei saagi aru, võib-olla on need mõtted, mis magada ei lase. Koolimõtted. Mis ajast koolimõtted magamist takistavad? Midagi uut. Mingi teine mõte on ka, aga see polegi üllatuslikult nii häriv ja jääb vabalt kooli varju.
Olles veel paar korda end ümber ja tagasi keeranud, vaatan kella - 4.41. 6tunni pärast ärgata? Ennast teades? Vaevalt.
Vahin natuke lakke ja mõtlen, et ehk arvutiekraan oleks huvitavam. Küll on hea, et täna just otsustasin arvuti ööseks tööle jätta. Hakkan seepi vaatama ja Tetrist mängima. Selles viimases pean ma ikka hea olema, kui tagurpidi silmadega ja ilma prillideta ikka sama hea skoori teen kui muidu.
Vahepeal heidan pilgu hämarasse tuppa. Meeldib. Panen õunaussirohelise küünla põlema. Siiani ei saa aru, kas see tegi asja paremaks või mitte.
Seebi seekordne osa saab läbi, aga uni ei tundu veel tulevat. Vaatan siis veel seebi uut hooaega tutvustavaid klippe. Viimase klipi lõppedes leian end kartmas seda vaikust, mis kohe tekib.Heites siiski kõrvale kõik järeldused, mida sellest teha võiks, heidan pilgu kellale - 6.28. Ärgata 4 tunni pärast? Kindlasti mitte.
Panen teleka käima. Kaileen Mägi teeb parajasti intervjuud Kuulo Kutsariga. Hämmastav! Kuulo Kutsar on ikka veel olemas. Ma olin alles väike, kui tema nimi juba tuntud oli. Aga ma pole muidugi ju teab mis vana ka.
Lähen voodisse tagasi, trükin hommikuks valmis sõnumi. Näen telekast veel ära mingi multika ja uudised ja selle, millest kirjutab tänane Eesti Päevaleht, kuulen kellegi äratuskella kusagil ja siis jään magama. Enam ei suuda meenutada, kas ja kuidas ma selle sõnumi kell 10.30 ära saatsin, aga vastuse olen talle saanud, seega kõik on vist hästi läinud.
Järgmine hommik algab kell 2, kui tädi Maahommikus potilillede haigustest räägib.

Kommentaarid

  1. kes on kuulo kutsar? ma pole elun tast midagi kuulnud :S

    VastaKustuta
  2. Praegu ta on tervisekaitse epidemoloogianõunik.
    A mul tuleb kohe lapsepõlv meelde, kui ta nime kuulen..et mingi arstionu . Mitte minu arstionu st.
    Ja nimi on tal ka selline harvaesinevalt meeldejääv;)

    VastaKustuta
  3. um...kes on kuulo..aa, loen eestpoolt.
    kaileen ja priit meeldivad mulle way-way rohkem, kui tuuli ja toomas. toomas on närviajavalt lahke olekuga kogu aeg.

    VastaKustuta
  4. Kuulo Kutsarist ei tea ka mina midagi. On ta siis kuskilt Ida-Virumaa kandist?
    Ämm...kas sa ärkasid siis kell 2? Äratuskella peale?

    Emm...ja Toomas on just lahedam - siuke mõmmi-mees ilmselt, kes ei torise, vaid teeb kõike rõõmuga - haarab ilmselt kaissu ka oma armsama...kuigi mind isiklikult kiilakad ei tõmba, sest kohe tuleb pähe üks kiilakas "Seksist ja linnast", kes eelistas kodus alasti oma asju ajada...hehee...võib-olla selle pärast siis ei tõmba, a kes teab. :D

    VastaKustuta
  5. Hm, ei ma arvan, et Kuulo on ikka Tallinna mehi. A maitea, äkki meil oli mingi tema kirjutatud raamat kodus või miskit, et see nimi nii teada on.
    Kuna ma Terevisiooni näengi täpselt nii tihti, kui ma kella 6-7ni üleval olen, siis saatejuhtide meeldivuse osas kommenteerida ei oska. Aga Priit mulle on varem küll meeldinud, selline...rrr-tüüpi mees.
    A mis Seksi ja Linna puutub, siis see kiilakas oli ju Charlotte'i mees. Mulle tegelt täitsa meeldis see twist seal lõpus, et Charlotte, kes oli kõige printsessim neist seal, võttis endale sellise veidi ootamatu mehe;)

    VastaKustuta
  6. Väike ääremärkus: kuna ma avastasin "Seksi ja linna" alles liiga hilja, ei oska ma nimesid nimetades sellest teemast rääkida. Ainult Carriet teangi nimepidi.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...