Otse põhisisu juurde

Uni ei anna uuta kuube, magamine maani särki

Lähen voodisse, mõtlen, et loeks ühe peatüki raamatut (lugedes on ikka uni paremini tulnud). Nooh, loengi siis, isegi kaks peatükki vist. Kustutan tule ära, mõtlen et küll teki all on ikka soe. Lösutan mõnda aega ühel küljel, siis hakkab tunduma, et vasaku käe sõrmed lähevad sellisest asendist paiste. Keeran teise külje. Ootan und ja mõtlen, et silmad ei taha ennast ise kinni hoida, seega tuleb minul endal nad kinni panna. Aga tegelikult ei saagi aru, võib-olla on need mõtted, mis magada ei lase. Koolimõtted. Mis ajast koolimõtted magamist takistavad? Midagi uut. Mingi teine mõte on ka, aga see polegi üllatuslikult nii häriv ja jääb vabalt kooli varju.
Olles veel paar korda end ümber ja tagasi keeranud, vaatan kella - 4.41. 6tunni pärast ärgata? Ennast teades? Vaevalt.
Vahin natuke lakke ja mõtlen, et ehk arvutiekraan oleks huvitavam. Küll on hea, et täna just otsustasin arvuti ööseks tööle jätta. Hakkan seepi vaatama ja Tetrist mängima. Selles viimases pean ma ikka hea olema, kui tagurpidi silmadega ja ilma prillideta ikka sama hea skoori teen kui muidu.
Vahepeal heidan pilgu hämarasse tuppa. Meeldib. Panen õunaussirohelise küünla põlema. Siiani ei saa aru, kas see tegi asja paremaks või mitte.
Seebi seekordne osa saab läbi, aga uni ei tundu veel tulevat. Vaatan siis veel seebi uut hooaega tutvustavaid klippe. Viimase klipi lõppedes leian end kartmas seda vaikust, mis kohe tekib.Heites siiski kõrvale kõik järeldused, mida sellest teha võiks, heidan pilgu kellale - 6.28. Ärgata 4 tunni pärast? Kindlasti mitte.
Panen teleka käima. Kaileen Mägi teeb parajasti intervjuud Kuulo Kutsariga. Hämmastav! Kuulo Kutsar on ikka veel olemas. Ma olin alles väike, kui tema nimi juba tuntud oli. Aga ma pole muidugi ju teab mis vana ka.
Lähen voodisse tagasi, trükin hommikuks valmis sõnumi. Näen telekast veel ära mingi multika ja uudised ja selle, millest kirjutab tänane Eesti Päevaleht, kuulen kellegi äratuskella kusagil ja siis jään magama. Enam ei suuda meenutada, kas ja kuidas ma selle sõnumi kell 10.30 ära saatsin, aga vastuse olen talle saanud, seega kõik on vist hästi läinud.
Järgmine hommik algab kell 2, kui tädi Maahommikus potilillede haigustest räägib.

Kommentaarid

  1. kes on kuulo kutsar? ma pole elun tast midagi kuulnud :S

    VastaKustuta
  2. Praegu ta on tervisekaitse epidemoloogianõunik.
    A mul tuleb kohe lapsepõlv meelde, kui ta nime kuulen..et mingi arstionu . Mitte minu arstionu st.
    Ja nimi on tal ka selline harvaesinevalt meeldejääv;)

    VastaKustuta
  3. um...kes on kuulo..aa, loen eestpoolt.
    kaileen ja priit meeldivad mulle way-way rohkem, kui tuuli ja toomas. toomas on närviajavalt lahke olekuga kogu aeg.

    VastaKustuta
  4. Kuulo Kutsarist ei tea ka mina midagi. On ta siis kuskilt Ida-Virumaa kandist?
    Ämm...kas sa ärkasid siis kell 2? Äratuskella peale?

    Emm...ja Toomas on just lahedam - siuke mõmmi-mees ilmselt, kes ei torise, vaid teeb kõike rõõmuga - haarab ilmselt kaissu ka oma armsama...kuigi mind isiklikult kiilakad ei tõmba, sest kohe tuleb pähe üks kiilakas "Seksist ja linnast", kes eelistas kodus alasti oma asju ajada...hehee...võib-olla selle pärast siis ei tõmba, a kes teab. :D

    VastaKustuta
  5. Hm, ei ma arvan, et Kuulo on ikka Tallinna mehi. A maitea, äkki meil oli mingi tema kirjutatud raamat kodus või miskit, et see nimi nii teada on.
    Kuna ma Terevisiooni näengi täpselt nii tihti, kui ma kella 6-7ni üleval olen, siis saatejuhtide meeldivuse osas kommenteerida ei oska. Aga Priit mulle on varem küll meeldinud, selline...rrr-tüüpi mees.
    A mis Seksi ja Linna puutub, siis see kiilakas oli ju Charlotte'i mees. Mulle tegelt täitsa meeldis see twist seal lõpus, et Charlotte, kes oli kõige printsessim neist seal, võttis endale sellise veidi ootamatu mehe;)

    VastaKustuta
  6. Väike ääremärkus: kuna ma avastasin "Seksi ja linna" alles liiga hilja, ei oska ma nimesid nimetades sellest teemast rääkida. Ainult Carriet teangi nimepidi.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

"Võrguteooria : David Foster Wallace tennisest"

David Foster Wallace (1962-2008) oli kirjanik tegelikult. Romaane kirjutas jm ilukirjandust. Aga ta mängis noorena täitsa mingil tasemel ka tennist ja oli täiskasvanuna suur tennisefänn. Mistõttu ta sellest spordialast ka mõningaid arvamusavaldusi kirjutas. Kogumikus räägib Wallace muuhulgas oma seiklustest noortennisistina, sellest, milline rahaliigutamine ja kommertslik etendus tennises toimub (US Openi näitel) ja kuidas süsteem soosib tugevamaid mängijaid. Wallace räägib 90ndate ja 21. sajandi alguse tennisest, aga see, mida ta kirjeldab, ei mõju aegunult. Tuleb tõdeda, et süsteem on üsna jäik ja palju pole muutunud. Samas mõtlesin, mis temaga juhtuks, kui ta praegu kirjutaks teksti, kus kommenteerib näiteks mängijate väljanägemist/riietust, nende nimesid (nimetab ATP maailma edetabelit heaks peldikulektüüriks, kuivõrd seal leidub eriliselt lampe nimesid). Loodetavasti saadaks naljast aru. Viimases essees jõudis Wallace selleni, milleni tennisest rääkides varem või hiljem ikka jõuta...