Otse põhisisu juurde

Uni ei anna uuta kuube, magamine maani särki

Lähen voodisse, mõtlen, et loeks ühe peatüki raamatut (lugedes on ikka uni paremini tulnud). Nooh, loengi siis, isegi kaks peatükki vist. Kustutan tule ära, mõtlen et küll teki all on ikka soe. Lösutan mõnda aega ühel küljel, siis hakkab tunduma, et vasaku käe sõrmed lähevad sellisest asendist paiste. Keeran teise külje. Ootan und ja mõtlen, et silmad ei taha ennast ise kinni hoida, seega tuleb minul endal nad kinni panna. Aga tegelikult ei saagi aru, võib-olla on need mõtted, mis magada ei lase. Koolimõtted. Mis ajast koolimõtted magamist takistavad? Midagi uut. Mingi teine mõte on ka, aga see polegi üllatuslikult nii häriv ja jääb vabalt kooli varju.
Olles veel paar korda end ümber ja tagasi keeranud, vaatan kella - 4.41. 6tunni pärast ärgata? Ennast teades? Vaevalt.
Vahin natuke lakke ja mõtlen, et ehk arvutiekraan oleks huvitavam. Küll on hea, et täna just otsustasin arvuti ööseks tööle jätta. Hakkan seepi vaatama ja Tetrist mängima. Selles viimases pean ma ikka hea olema, kui tagurpidi silmadega ja ilma prillideta ikka sama hea skoori teen kui muidu.
Vahepeal heidan pilgu hämarasse tuppa. Meeldib. Panen õunaussirohelise küünla põlema. Siiani ei saa aru, kas see tegi asja paremaks või mitte.
Seebi seekordne osa saab läbi, aga uni ei tundu veel tulevat. Vaatan siis veel seebi uut hooaega tutvustavaid klippe. Viimase klipi lõppedes leian end kartmas seda vaikust, mis kohe tekib.Heites siiski kõrvale kõik järeldused, mida sellest teha võiks, heidan pilgu kellale - 6.28. Ärgata 4 tunni pärast? Kindlasti mitte.
Panen teleka käima. Kaileen Mägi teeb parajasti intervjuud Kuulo Kutsariga. Hämmastav! Kuulo Kutsar on ikka veel olemas. Ma olin alles väike, kui tema nimi juba tuntud oli. Aga ma pole muidugi ju teab mis vana ka.
Lähen voodisse tagasi, trükin hommikuks valmis sõnumi. Näen telekast veel ära mingi multika ja uudised ja selle, millest kirjutab tänane Eesti Päevaleht, kuulen kellegi äratuskella kusagil ja siis jään magama. Enam ei suuda meenutada, kas ja kuidas ma selle sõnumi kell 10.30 ära saatsin, aga vastuse olen talle saanud, seega kõik on vist hästi läinud.
Järgmine hommik algab kell 2, kui tädi Maahommikus potilillede haigustest räägib.

Kommentaarid

  1. kes on kuulo kutsar? ma pole elun tast midagi kuulnud :S

    VastaKustuta
  2. Praegu ta on tervisekaitse epidemoloogianõunik.
    A mul tuleb kohe lapsepõlv meelde, kui ta nime kuulen..et mingi arstionu . Mitte minu arstionu st.
    Ja nimi on tal ka selline harvaesinevalt meeldejääv;)

    VastaKustuta
  3. um...kes on kuulo..aa, loen eestpoolt.
    kaileen ja priit meeldivad mulle way-way rohkem, kui tuuli ja toomas. toomas on närviajavalt lahke olekuga kogu aeg.

    VastaKustuta
  4. Kuulo Kutsarist ei tea ka mina midagi. On ta siis kuskilt Ida-Virumaa kandist?
    Ämm...kas sa ärkasid siis kell 2? Äratuskella peale?

    Emm...ja Toomas on just lahedam - siuke mõmmi-mees ilmselt, kes ei torise, vaid teeb kõike rõõmuga - haarab ilmselt kaissu ka oma armsama...kuigi mind isiklikult kiilakad ei tõmba, sest kohe tuleb pähe üks kiilakas "Seksist ja linnast", kes eelistas kodus alasti oma asju ajada...hehee...võib-olla selle pärast siis ei tõmba, a kes teab. :D

    VastaKustuta
  5. Hm, ei ma arvan, et Kuulo on ikka Tallinna mehi. A maitea, äkki meil oli mingi tema kirjutatud raamat kodus või miskit, et see nimi nii teada on.
    Kuna ma Terevisiooni näengi täpselt nii tihti, kui ma kella 6-7ni üleval olen, siis saatejuhtide meeldivuse osas kommenteerida ei oska. Aga Priit mulle on varem küll meeldinud, selline...rrr-tüüpi mees.
    A mis Seksi ja Linna puutub, siis see kiilakas oli ju Charlotte'i mees. Mulle tegelt täitsa meeldis see twist seal lõpus, et Charlotte, kes oli kõige printsessim neist seal, võttis endale sellise veidi ootamatu mehe;)

    VastaKustuta
  6. Väike ääremärkus: kuna ma avastasin "Seksi ja linna" alles liiga hilja, ei oska ma nimesid nimetades sellest teemast rääkida. Ainult Carriet teangi nimepidi.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...