Otse põhisisu juurde

Uni ei anna uuta kuube, magamine maani särki

Lähen voodisse, mõtlen, et loeks ühe peatüki raamatut (lugedes on ikka uni paremini tulnud). Nooh, loengi siis, isegi kaks peatükki vist. Kustutan tule ära, mõtlen et küll teki all on ikka soe. Lösutan mõnda aega ühel küljel, siis hakkab tunduma, et vasaku käe sõrmed lähevad sellisest asendist paiste. Keeran teise külje. Ootan und ja mõtlen, et silmad ei taha ennast ise kinni hoida, seega tuleb minul endal nad kinni panna. Aga tegelikult ei saagi aru, võib-olla on need mõtted, mis magada ei lase. Koolimõtted. Mis ajast koolimõtted magamist takistavad? Midagi uut. Mingi teine mõte on ka, aga see polegi üllatuslikult nii häriv ja jääb vabalt kooli varju.
Olles veel paar korda end ümber ja tagasi keeranud, vaatan kella - 4.41. 6tunni pärast ärgata? Ennast teades? Vaevalt.
Vahin natuke lakke ja mõtlen, et ehk arvutiekraan oleks huvitavam. Küll on hea, et täna just otsustasin arvuti ööseks tööle jätta. Hakkan seepi vaatama ja Tetrist mängima. Selles viimases pean ma ikka hea olema, kui tagurpidi silmadega ja ilma prillideta ikka sama hea skoori teen kui muidu.
Vahepeal heidan pilgu hämarasse tuppa. Meeldib. Panen õunaussirohelise küünla põlema. Siiani ei saa aru, kas see tegi asja paremaks või mitte.
Seebi seekordne osa saab läbi, aga uni ei tundu veel tulevat. Vaatan siis veel seebi uut hooaega tutvustavaid klippe. Viimase klipi lõppedes leian end kartmas seda vaikust, mis kohe tekib.Heites siiski kõrvale kõik järeldused, mida sellest teha võiks, heidan pilgu kellale - 6.28. Ärgata 4 tunni pärast? Kindlasti mitte.
Panen teleka käima. Kaileen Mägi teeb parajasti intervjuud Kuulo Kutsariga. Hämmastav! Kuulo Kutsar on ikka veel olemas. Ma olin alles väike, kui tema nimi juba tuntud oli. Aga ma pole muidugi ju teab mis vana ka.
Lähen voodisse tagasi, trükin hommikuks valmis sõnumi. Näen telekast veel ära mingi multika ja uudised ja selle, millest kirjutab tänane Eesti Päevaleht, kuulen kellegi äratuskella kusagil ja siis jään magama. Enam ei suuda meenutada, kas ja kuidas ma selle sõnumi kell 10.30 ära saatsin, aga vastuse olen talle saanud, seega kõik on vist hästi läinud.
Järgmine hommik algab kell 2, kui tädi Maahommikus potilillede haigustest räägib.

Kommentaarid

  1. kes on kuulo kutsar? ma pole elun tast midagi kuulnud :S

    VastaKustuta
  2. Praegu ta on tervisekaitse epidemoloogianõunik.
    A mul tuleb kohe lapsepõlv meelde, kui ta nime kuulen..et mingi arstionu . Mitte minu arstionu st.
    Ja nimi on tal ka selline harvaesinevalt meeldejääv;)

    VastaKustuta
  3. um...kes on kuulo..aa, loen eestpoolt.
    kaileen ja priit meeldivad mulle way-way rohkem, kui tuuli ja toomas. toomas on närviajavalt lahke olekuga kogu aeg.

    VastaKustuta
  4. Kuulo Kutsarist ei tea ka mina midagi. On ta siis kuskilt Ida-Virumaa kandist?
    Ämm...kas sa ärkasid siis kell 2? Äratuskella peale?

    Emm...ja Toomas on just lahedam - siuke mõmmi-mees ilmselt, kes ei torise, vaid teeb kõike rõõmuga - haarab ilmselt kaissu ka oma armsama...kuigi mind isiklikult kiilakad ei tõmba, sest kohe tuleb pähe üks kiilakas "Seksist ja linnast", kes eelistas kodus alasti oma asju ajada...hehee...võib-olla selle pärast siis ei tõmba, a kes teab. :D

    VastaKustuta
  5. Hm, ei ma arvan, et Kuulo on ikka Tallinna mehi. A maitea, äkki meil oli mingi tema kirjutatud raamat kodus või miskit, et see nimi nii teada on.
    Kuna ma Terevisiooni näengi täpselt nii tihti, kui ma kella 6-7ni üleval olen, siis saatejuhtide meeldivuse osas kommenteerida ei oska. Aga Priit mulle on varem küll meeldinud, selline...rrr-tüüpi mees.
    A mis Seksi ja Linna puutub, siis see kiilakas oli ju Charlotte'i mees. Mulle tegelt täitsa meeldis see twist seal lõpus, et Charlotte, kes oli kõige printsessim neist seal, võttis endale sellise veidi ootamatu mehe;)

    VastaKustuta
  6. Väike ääremärkus: kuna ma avastasin "Seksi ja linna" alles liiga hilja, ei oska ma nimesid nimetades sellest teemast rääkida. Ainult Carriet teangi nimepidi.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...