Hoidsin sõrmi nii, et pükstele tekkis südamekujuline vari. Teist korda enam ei oska.
Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Ja mina vaatasin eile õhtul, et põrand on miskipärast kahtlaselt ühest kohast mustaks läinud. Üsna pea muidugi selgus, et tegemist oli Selveri päkapikuingli poolt tehtud varjuga... Hee...Laura Lisanne oli lihtsalt vahepeal temalt tiivad ära võtnud ja siis oli kohe põrand naljakas.
VastaKustutaEe..tahad rääkida lähemalt, kes on päkapikuingel?
VastaKustutaSee, kes rippus mul lambi küljes. Tiibadega Selveri tibu. http://selver.ee/?id=5101
VastaKustuta