Otse põhisisu juurde

Mõningatest kohtadest

See tuleb kuri jutt, nii et, kellel on liiga hea tuju, siis võib kohe kinni panna.
Teemaks mitmesugused söögikohad Tartus. Esiteks Pierre. Olles sinna ükskord läinud pahaaimamatu sooviga Caesari salatit süüa, paistis, et nii mina kui minuga kaasas olnud isik oleme nähtamatuks muutunud. Istusime üsna köögiukse lähedal lauas, kus mitu teenindajat mitu korda meist mööda käis. Aga nad ju ei saanudki meid näha, me olime nähtamatud. Passisime siis natuke aega ja mõtlesime, kas peaks õnnelikud olema, et soojas ruumis ilma rahata istuda lastakse. Lõpuks enam ei viitsinud, tulime ära. Mõtlesin kurja postituse peale bloogis, aga ei teinud seda, liiga kiiresti rahunesin maha. Antud koht oli aga sportlikku huvi äratanud ja otsustasime seda uuesti külastada. Ka sedapuhku istusime kohas, kus mitu teenindajaneiut meist korduvalt mööda käis, muuhulgas tuues menüü inimestele, kes meist hiljem olid tulnud. Tundub, et olime ka nüüd mõnda aega nähtamatud. Kui passitud aeg hakkas lähenema veerandtunnile, tõi üks meist mitu korda möödunud tütarlastest meile LÕPUKS ÜHE menüü. Need tere ja aitäh, mis ma talle ütlesin, olid püütud öelda sellise tooniga, et ta ka aru saaks, et midagi valesti on. Ja kuna vähemasti mina olin ikkagi kenakesti närvi aetud, otsustasime, et tuleme taaskord tulema. Eesruumis olnud teenindajad ütlesid meile viisakalt head aega. My ass!(nagu Merilin ütleks) Mis iroonia nagu? Head aega sulle ka ja aitäh meeldivalt veedetud(loe: mõttetult passitud) aja eest. Peale seda polnud mina oma jalga sinna kohta tõstnud. Kuni tänaseni, kui keegi noormees tuli juba ukse peal vastu ja ütles, et ei saa sinna. Täis või midagi ilmselt. Ok, see on mõistetav, eelnevad korrad ei ole.
Võtkem nüüd hambusse järgmine söögikoht. Selleks saab Werner. Ükskord, kui LA-ga sinna pahaaimamatult sisse astusime, saime kergelt sõimata, et mis te ei oska ukse pealt lugeda, et me oleme suletud vä. Teine kord välikohvikus vaatasime teenindajaneiuga üksteisele otsa, seega ta ju pidi mind nägema onju? Eeldasin, et nüüd kohekohe saan ma menüü. Well, guess what? Ei saanud! Ja täna õhtul asutuse teisel korrusel algas kõik ju kenasti, tere öeldi sisse minnes ja...noh, ja siis läks jamaks, menüüd oleks ootama jäänudki, kui ise poleks võtma läinud. Aga seda, et keegi huvi tunneks, kas me midagi soovime, ei maksnud loota. Ja me polnud seal ainuke selline laudkond. Tähendab. Mul ei ole raske püsti tõusta ja ise asju teha(tellida nt), kui kusagil kirjas on, et ma seda tegema pean, et selles kohas asjad nii käivad. Seal ei olnud kirjas mitte kusagil.Närvi ajab, raisk. Nagu täielik huvi puudus noh. Lähen tagasi kurjaks, kui selle peale mõtlen.
Ja kolmandana Moka. Ei ole juba ammu sellest kohast vaimustatud, aga täna oli ka nõme seik. Kui ma ostan koogitüki kassast, siis ma eeldan, et see pannakse mulle nähtavasse kohta. Näiteks sinnna samasse kassa juurde. Millest ma aru ei saa, on see, miks peab koogitaldriku panema kassa läheduses asuvale lauale. Tähendab minu pärast pangu, aga siis võiks öelda ka, et ma saan selle sealt kätte. Sest mitte ei naudi ma lolli näoga vahtimist ja ootamist, et kust ma nüüd selle siis saan. Aga mis siin ikka vinguda, seal on vähemasti letist teendindamine, sind võetakse isegi jutule, mis siis et mingid kaks tüüpi julmalt järjekorras ette trügivad.
Kokkuvõttes ma tahan seda öelda, et Statoilis on parimad teenindajad.

Kommentaarid

  1. See oli seda tüüpi kuri jutt, mis teeb lugedes tuju paremaks. :) Päriselt-päriselt.
    Kuri-Kaisa.

    VastaKustuta
  2. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  3. Sama lugu siin. Aga tavaliselt ilmneb nähtamatus eriti tugevalt siis, kui on aeg tuua arve. Mokast parem ei räägi üldse.

    Ja Pierre võõrustas täna kuninganna Silviat, aga blogger ei lase postimehe linki seie panna.

    VastaKustuta
  4. Hehe...ilmselt põhjendaks Pierre seda kuningannaga, eks? Aga kas tema veri on siis sinisem? ;)

    Anyways...ega see ka hea ei ole, kui sulle kohe menüüga kohale karatakse ja nõutakse tellimust, kui sa pole menüüga tutvudagi veel jõudnud. :P

    VastaKustuta
  5. Seda mina küll täiesti ootan, et kohe menüüga juurde tuldaks. Siis ma saan aru, et mind on nähtud. Seda, et peale seda liiga vara küsima tullakse, mida tahan, juhtub muidugi, aga tavaliselt nad ei pahanda, kui veel natuke valida tahta:)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...