Eile sattusin ühte kohta, kus kunagi varem polnud käinud. Ühte korterisse. Ja kui ma seal põrandal siis istusin, kargas pähe selline mõte, et see on jälle üks uus tegevuskoht.Nagu mingites seriaalides näiteks. Et on kellegi magamistuba, kellegi köök ja kellegi kabinet, kus tegelaste tegevust jälgitakse. Meil on Supikas ja Annekas ja Purde ja Raatuse ja muud. Ja kui mingite eesti seriaalide puhul tihti virisetakse, et tegevus läheb igavaks, sest tegevuspaikade arv on piiratud(nt seriaalitootjate majandusliku kitsikuse pärast), siis seriaalis "Meie elu" on võimalik kohti alati vajadusel juurde tekitada. Ilma otsese majandusliku mõjuta endale. Muud ei tahtnudki öelda.
Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Kommentaarid
Postita kommentaar