Otse põhisisu juurde

Mõningatest kohtadest

See tuleb kuri jutt, nii et, kellel on liiga hea tuju, siis võib kohe kinni panna.
Teemaks mitmesugused söögikohad Tartus. Esiteks Pierre. Olles sinna ükskord läinud pahaaimamatu sooviga Caesari salatit süüa, paistis, et nii mina kui minuga kaasas olnud isik oleme nähtamatuks muutunud. Istusime üsna köögiukse lähedal lauas, kus mitu teenindajat mitu korda meist mööda käis. Aga nad ju ei saanudki meid näha, me olime nähtamatud. Passisime siis natuke aega ja mõtlesime, kas peaks õnnelikud olema, et soojas ruumis ilma rahata istuda lastakse. Lõpuks enam ei viitsinud, tulime ära. Mõtlesin kurja postituse peale bloogis, aga ei teinud seda, liiga kiiresti rahunesin maha. Antud koht oli aga sportlikku huvi äratanud ja otsustasime seda uuesti külastada. Ka sedapuhku istusime kohas, kus mitu teenindajaneiut meist korduvalt mööda käis, muuhulgas tuues menüü inimestele, kes meist hiljem olid tulnud. Tundub, et olime ka nüüd mõnda aega nähtamatud. Kui passitud aeg hakkas lähenema veerandtunnile, tõi üks meist mitu korda möödunud tütarlastest meile LÕPUKS ÜHE menüü. Need tere ja aitäh, mis ma talle ütlesin, olid püütud öelda sellise tooniga, et ta ka aru saaks, et midagi valesti on. Ja kuna vähemasti mina olin ikkagi kenakesti närvi aetud, otsustasime, et tuleme taaskord tulema. Eesruumis olnud teenindajad ütlesid meile viisakalt head aega. My ass!(nagu Merilin ütleks) Mis iroonia nagu? Head aega sulle ka ja aitäh meeldivalt veedetud(loe: mõttetult passitud) aja eest. Peale seda polnud mina oma jalga sinna kohta tõstnud. Kuni tänaseni, kui keegi noormees tuli juba ukse peal vastu ja ütles, et ei saa sinna. Täis või midagi ilmselt. Ok, see on mõistetav, eelnevad korrad ei ole.
Võtkem nüüd hambusse järgmine söögikoht. Selleks saab Werner. Ükskord, kui LA-ga sinna pahaaimamatult sisse astusime, saime kergelt sõimata, et mis te ei oska ukse pealt lugeda, et me oleme suletud vä. Teine kord välikohvikus vaatasime teenindajaneiuga üksteisele otsa, seega ta ju pidi mind nägema onju? Eeldasin, et nüüd kohekohe saan ma menüü. Well, guess what? Ei saanud! Ja täna õhtul asutuse teisel korrusel algas kõik ju kenasti, tere öeldi sisse minnes ja...noh, ja siis läks jamaks, menüüd oleks ootama jäänudki, kui ise poleks võtma läinud. Aga seda, et keegi huvi tunneks, kas me midagi soovime, ei maksnud loota. Ja me polnud seal ainuke selline laudkond. Tähendab. Mul ei ole raske püsti tõusta ja ise asju teha(tellida nt), kui kusagil kirjas on, et ma seda tegema pean, et selles kohas asjad nii käivad. Seal ei olnud kirjas mitte kusagil.Närvi ajab, raisk. Nagu täielik huvi puudus noh. Lähen tagasi kurjaks, kui selle peale mõtlen.
Ja kolmandana Moka. Ei ole juba ammu sellest kohast vaimustatud, aga täna oli ka nõme seik. Kui ma ostan koogitüki kassast, siis ma eeldan, et see pannakse mulle nähtavasse kohta. Näiteks sinnna samasse kassa juurde. Millest ma aru ei saa, on see, miks peab koogitaldriku panema kassa läheduses asuvale lauale. Tähendab minu pärast pangu, aga siis võiks öelda ka, et ma saan selle sealt kätte. Sest mitte ei naudi ma lolli näoga vahtimist ja ootamist, et kust ma nüüd selle siis saan. Aga mis siin ikka vinguda, seal on vähemasti letist teendindamine, sind võetakse isegi jutule, mis siis et mingid kaks tüüpi julmalt järjekorras ette trügivad.
Kokkuvõttes ma tahan seda öelda, et Statoilis on parimad teenindajad.

Kommentaarid

  1. See oli seda tüüpi kuri jutt, mis teeb lugedes tuju paremaks. :) Päriselt-päriselt.
    Kuri-Kaisa.

    VastaKustuta
  2. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  3. Sama lugu siin. Aga tavaliselt ilmneb nähtamatus eriti tugevalt siis, kui on aeg tuua arve. Mokast parem ei räägi üldse.

    Ja Pierre võõrustas täna kuninganna Silviat, aga blogger ei lase postimehe linki seie panna.

    VastaKustuta
  4. Hehe...ilmselt põhjendaks Pierre seda kuningannaga, eks? Aga kas tema veri on siis sinisem? ;)

    Anyways...ega see ka hea ei ole, kui sulle kohe menüüga kohale karatakse ja nõutakse tellimust, kui sa pole menüüga tutvudagi veel jõudnud. :P

    VastaKustuta
  5. Seda mina küll täiesti ootan, et kohe menüüga juurde tuldaks. Siis ma saan aru, et mind on nähtud. Seda, et peale seda liiga vara küsima tullakse, mida tahan, juhtub muidugi, aga tavaliselt nad ei pahanda, kui veel natuke valida tahta:)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...