Otse põhisisu juurde

Koorikõnd

...ehk läbi Tähtvere Härma poole

Niisiis hakkasin poole kuue paiku minema. Uksest välja astudes nägin maja juures seisva auto katusel istuvat kassi. Kui ta poleks olnud kass, ütleksin, et istus seal nagu padakonn, hästi tähtsa näoga. Mõtlesin korraks tuppa fotokat võtma minna, et kiisut pildile püüda, aga kuna kell polnud tegelikult pool kuus, vaid natuke rohkem, otsustasin seda mitte teha(pärast muidugi selgus, et oleks kolm korda jõudnud).
Umbes kümme sammu edasi auto juurest on üks prügihunnik. Seal oli järgmine kass, selline hiiliva vanamehe näoga mustuke. Ja veel mõned sammud edasi oli taas üks kass- kõndis keset sõiduteed nagu milenki(on see sõna olemas ikka onju?). Marja ja Tähtvere nurgal oli koer, too passib seal pidevalt. Ühesõnaga tahan öelda, et üheski muus linnaosas pole nii palju loomi näha.
Kui end treppidest(Tähtvere tn ja Laulupeo pst vahel) üles vinnasin, tuli vastu IP(teatrikriitik ja laulja sealt bändist, mida me kõik tagasi tahame), poeg kukil. Muheles. Muhelesin vastu.
Hurda tänaval oli üks hästi punane pihlakas, suur osa marju juba maha kukkunud ja pudruks tallatud. Ka vist omamoodi lahkumise ilu. Nagu ploomipuugi, mille küljes oli täpselt kaks ploomi.
Täna ma sain esimest korda aru, miks Tamme pst nimi on Tamme puiestee. Seal on tammed!
K.A. Hermanni tänaval kasvab kibuvits. Kannab vilja ka. Ma ei tea, kas olengi varem niimoodi näinud kibuvitsa. Mul on vist tema suhtes mingi eelarvamus olnud, et mingi naiste tee umbes, emakale hea ja misiganes. Ei tea kas on ka tegelikult..just täna jõin mingit.
Paar aastat tagasi umbes sel ajal ma otsustasin, et nüüd olen õnnelik. Ega see päris nii ei käi ju, aga täna otsustasin jälle.

Kommentaarid

  1. ÕSis seda sõna küll ei ole, aga vabalt Tiiu pläkk.
    Ja kibuvits on muuhulgas kõige suurema C-vitamiinisisaldusega taim Eestimaa pinnal, kisagu astelpajujüngrid, mis tahavad :)
    Ja Annelinnas on ka vÄHEMALT sama palju kasse (H)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...