(Minu) inimesed

Vahel mõtlen ikka selle peale kui hea on tunda mõningaid inimesi. Kuigi peaaegu alati on nii, et üks tähendab teisele rohkem kui teine esimesele, ei pea see tingimata veel halb olema. Kui vahel kimbutavast kibedast tundest üle olla, siis on see ju isegi päris loogiline. Keegi, kes on minust rohkem kui mõni aasta vanem, peabki pigem mulle mõju avaldama, vastupidi saaks ka, aga seda ilmselt kuigi tihti ei juhtu, ja loogiline ongi. Ühesõnaga kokkuvõttes tahan sedasama öelda mis alguses: mõne inimese puhul on lihtsalt hea teada, et sa teda tunned või oled tundnud ja hea on mõista seda mõju, ,mida ta sinu elule on avaldanud, isegi kui see alguses negatiivne tundub. Või siis on kedagi hea tunda kasvõi sellepärast, et saada teada, et sellised inimesed on ka päriselt olemas.
Ja veel.
Tõtt-öelda ma ei ole suurem sõprade järgi igatseja. Mitte kuidagi halvas mõttes, väga tore on nendega midagi teha ja külas käia kõik, aga omaette olles ma ei mõtle kuigi tihti selle peale, et küll olid ikka ajad või küll tahaks just selle või selle inimesega kokku saada. Ma ei tea, külm süda või mis. See on tavaliselt, onju. Ja nüüd äkki koorist tulles eile(see Tähtvere kaudu käimine ikka mõjub kuidagi teisiti) hakkan järsku mõtlema, et küll oleks hea, kui ... oleks siin, tahaks temaga rääkida jne. Kummaline kohe.
Ja veel.
Roosa hiigelpõrsa kujulise õhupalli suurust ego ei maksa endale tahta. Halb kohe vaadata, kui keegi, kes kunagi alguses tundus üsna ok inimene, aina enam roosaks ja kärsaliseks tõmbub. Isegi siis, kui see inimene minu isiklike sõprade ega ka teretuttavate hulka ei kuulu. Lihtsalt panen tähele ja paha on kohe vaadata. Samas ega ei saa öelda, et see oleks kuidagi parem sellisest egost, mille saab vabalt hõlma alla ära peita. Oijah, jutt kisub mölaks.