Otse põhisisu juurde

(Minu) inimesed

Vahel mõtlen ikka selle peale kui hea on tunda mõningaid inimesi. Kuigi peaaegu alati on nii, et üks tähendab teisele rohkem kui teine esimesele, ei pea see tingimata veel halb olema. Kui vahel kimbutavast kibedast tundest üle olla, siis on see ju isegi päris loogiline. Keegi, kes on minust rohkem kui mõni aasta vanem, peabki pigem mulle mõju avaldama, vastupidi saaks ka, aga seda ilmselt kuigi tihti ei juhtu, ja loogiline ongi. Ühesõnaga kokkuvõttes tahan sedasama öelda mis alguses: mõne inimese puhul on lihtsalt hea teada, et sa teda tunned või oled tundnud ja hea on mõista seda mõju, ,mida ta sinu elule on avaldanud, isegi kui see alguses negatiivne tundub. Või siis on kedagi hea tunda kasvõi sellepärast, et saada teada, et sellised inimesed on ka päriselt olemas.
Ja veel.
Tõtt-öelda ma ei ole suurem sõprade järgi igatseja. Mitte kuidagi halvas mõttes, väga tore on nendega midagi teha ja külas käia kõik, aga omaette olles ma ei mõtle kuigi tihti selle peale, et küll olid ikka ajad või küll tahaks just selle või selle inimesega kokku saada. Ma ei tea, külm süda või mis. See on tavaliselt, onju. Ja nüüd äkki koorist tulles eile(see Tähtvere kaudu käimine ikka mõjub kuidagi teisiti) hakkan järsku mõtlema, et küll oleks hea, kui ... oleks siin, tahaks temaga rääkida jne. Kummaline kohe.
Ja veel.
Roosa hiigelpõrsa kujulise õhupalli suurust ego ei maksa endale tahta. Halb kohe vaadata, kui keegi, kes kunagi alguses tundus üsna ok inimene, aina enam roosaks ja kärsaliseks tõmbub. Isegi siis, kui see inimene minu isiklike sõprade ega ka teretuttavate hulka ei kuulu. Lihtsalt panen tähele ja paha on kohe vaadata. Samas ega ei saa öelda, et see oleks kuidagi parem sellisest egost, mille saab vabalt hõlma alla ära peita. Oijah, jutt kisub mölaks.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...