Otse põhisisu juurde

(Minu) inimesed

Vahel mõtlen ikka selle peale kui hea on tunda mõningaid inimesi. Kuigi peaaegu alati on nii, et üks tähendab teisele rohkem kui teine esimesele, ei pea see tingimata veel halb olema. Kui vahel kimbutavast kibedast tundest üle olla, siis on see ju isegi päris loogiline. Keegi, kes on minust rohkem kui mõni aasta vanem, peabki pigem mulle mõju avaldama, vastupidi saaks ka, aga seda ilmselt kuigi tihti ei juhtu, ja loogiline ongi. Ühesõnaga kokkuvõttes tahan sedasama öelda mis alguses: mõne inimese puhul on lihtsalt hea teada, et sa teda tunned või oled tundnud ja hea on mõista seda mõju, ,mida ta sinu elule on avaldanud, isegi kui see alguses negatiivne tundub. Või siis on kedagi hea tunda kasvõi sellepärast, et saada teada, et sellised inimesed on ka päriselt olemas.
Ja veel.
Tõtt-öelda ma ei ole suurem sõprade järgi igatseja. Mitte kuidagi halvas mõttes, väga tore on nendega midagi teha ja külas käia kõik, aga omaette olles ma ei mõtle kuigi tihti selle peale, et küll olid ikka ajad või küll tahaks just selle või selle inimesega kokku saada. Ma ei tea, külm süda või mis. See on tavaliselt, onju. Ja nüüd äkki koorist tulles eile(see Tähtvere kaudu käimine ikka mõjub kuidagi teisiti) hakkan järsku mõtlema, et küll oleks hea, kui ... oleks siin, tahaks temaga rääkida jne. Kummaline kohe.
Ja veel.
Roosa hiigelpõrsa kujulise õhupalli suurust ego ei maksa endale tahta. Halb kohe vaadata, kui keegi, kes kunagi alguses tundus üsna ok inimene, aina enam roosaks ja kärsaliseks tõmbub. Isegi siis, kui see inimene minu isiklike sõprade ega ka teretuttavate hulka ei kuulu. Lihtsalt panen tähele ja paha on kohe vaadata. Samas ega ei saa öelda, et see oleks kuidagi parem sellisest egost, mille saab vabalt hõlma alla ära peita. Oijah, jutt kisub mölaks.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi...