Otse põhisisu juurde

Suvi

Vist hakkan nüüd veidi heietama. Lihtsalt hoiatan ette onju.
Kui mingi hetk tundus, et suvi oleks nagu väga lühike olnud (võttes endale julguse ta praegu lõppenuks lugeda. Aga see on pigem antud kirjutise iseloomust mitte minu soovist tulenev idee), tegin temast väikese kokkuvõtte. Väike kujunes suuremaks ja suvi kujunes pikemaks.

Juuni tõi kõige armsama unise kassi ja kurbuse, mida endalegi ootamatult kuidagi väga tõeliselt tundsin, kolimise, esimese korra Emajões, öise Supilinna-rännaku ja kummalise jaanipäeva, ausad ülestunnistused ja nendega kaasnenud parema meeleolu, hunnikute kaupa "Seksi ja linna", tegelastega kohatist samastumist ja väljendite ülevõtmist (Oh, come ON!).

Juulis oli laulupidu. Laulupidu on laulupidu, nagu varemgi öeldud, raske kommenteerida. Olles saanud külmkapi, sai asjad sinna halvaks minema panna, sest, olgem ausad, külmkapis hoides läheb asjadel kauem aega, et halvaks minna.Ühel õhtul naersin nii nagu vanasti-see on tegelikult hästi suur asi. Ja Haapsalus käisin esimest korda elus. Just täna otsustasin, et mul võiks seal vanaema elada, nii hea oleks talle külla minna. Suurde külla. Haapsalu lihtsalt on suveromantikat soodustav koht.

Augustis tegin suurt kunsti, mnjah, täna panin oma surematud teosed just sahtlisse ära. Korraks tagasi Haapsalus olles tegin teoks oma elu parima ujumaskäigu : öine Paralepa rand, loojunud päikese kerge kuma ja selle peegeldus vee peal, peegelsile lainetus ja mina üksi vees.Vuahh. Tunne, et sa räägid üsna tuttava inimesega PÄRISELT alles ...(ühe käe sõrmedelt mõni arv) korda, on sama oluline kui tunne, et võid mõne veidi vähem tuttava inimesega kunagi PÄRISELT rääkida. Lisaks veel mõistmine, et ehk suudakski päris oma lapsega kogu aeg tegeleda ja ei jooksekski toast minema, kui ta nutma hakkab, ning üks kummaline vein, mille mõju kestis liiga kaua.

PÄRISELT oli kontsert, kus esinesid Tõnis Mägi, Kärt Johanson ja InBoil. Genialistide Klubis. Üks eriti päriselt olnud kontsert. Koht oli selline ja aeg oli selline ja ise olin ka tol ajal selline. Ühesõnaga. Kui midagi päriselt võtta, siis ta ongi päriselt.

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...