Otse põhisisu juurde

Valus eksistentsialism päev enne homset

Vanasti oli usk. Kõik olid usklikud. Kes polnud usklik, oli ketser. Nii neid jaotatigi, rangelt kaheks. Praegu on võrdlemisi keerulisem ennast kellenagi määratleda. Kui küsitakse, kes ma olen, vastaksin tõenäoliselt et üliõpilane. Aga see pole ju mingi jääv staatus (välja arvatud muidugi mõnel üksikul väga väljapaistval juhul), seega peaks olema ka mingi muu võimalus ennast näha. Ma olen inimene oleks ju liiga üldine, ma olen tüdruk (naine, kui soovite) ei teeks asja oluliselt paremaks. Ennast elukutse kaudu defineerida oleks ka üks võimalus, aga kas see liialt pealiskaudne poleks. Võib-olla mitte, kui olla filosoof, aga kes on tänapäeval filosoof? Samas mis on viga ka ütlemisel, et ollakse lasteaiakasvataja või ettekandja. Polegi midagi, kui see ütleja jaoks peamine on. Aga kui elukutset olemaski pole, siis justkui ei mängi välja.
Tegelikult on ju enesemääratlus neil päevil väga lihtsaks tehtud. On emod, gootid, miskid metalinimesed, rohelised, taimetoitlased, mõned nimetavad end satanistideks, ja siis on veel mustmiljon erinevat usuvoolu (või kuidas oleks neid õigem nimetada), milledevahelist erinevust ma küll enamasti mõista ei suuda, sest see tundub olevat pigem rituaalides mitte usus endas. Võib-olla ongi nii mõeldud, ega tea.
Usklik olla oleks hea.Vähemasti kõrvalt vaadates tundub, et need inimesed, kellel on nende jumal, on kuidagi nii kindlustatud.Kõige eest ja kõige vastu. Laulusalmgi ju ütleb et üks kindel linn ja varjupaik. Samas ei suuda ma vist kunagi mõista, millel nende usk rajaneb. Mina ei saa uskuda seda, mida ma ei näe, ja kui saan, siis pean ma asja olemasolu kuidagi tundma. Jumalat ei tunne. See teema on huvitav, aga huvitamine pole veel uskumine.
Lisaks tundub mulle, et uskudes annaksin ma ennast liialt kellegi teise kätesse. Võib-olla on ka see kartus üks minu uskmatuse põhjuseid. Samas ma ehk ei tahagi ennast niivõrd ära anda. Kuidagi mõistmatu on, kui mõni inimene isegi eksamil saadud A jumala arvele kirjutab. Kuhu siis MINA ISE jään? Kuidagi liiga allaheitlik.
Kokkuvõttes ma mõtlen, et iga inimene peaks eelkõige olema iseenda usku. Vähemasti mulle tundub see märksa suurema väljakutsena. Kui palju inimesi suudab iseendasse uskuda?
Jumalasse uskumise uued paremad päevad on aga ka usutavasti veel ees.

Ennast emana defineerida on üks parimaid ja lihtsamaid võimalusi. Kellel on see võimalus.(Kusagile sinna keskele jutu vahele käiv lause.)

Kommentaarid

  1. Usud või mitte - kumbki ei jookse mööda külgi maha.
    Olla ema tähendab ka olla abistaja. Olla ristiema tähendab sama. Usu roll siin minu meelest on minimaalne.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Lambiauhinnad 2025

Claire Keegan "Small things like these" Talvine ja rahulik. "Keedetud hirvede aja" kaanesümbolitest saab raamatut lugenuna aru. Lehm "Sõber mereröövli" kaanel on ka raamatus tähtis tegelane.  Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" "Armastus, lordid ja lõbuleedid" oligi nimelt lambika pealkirja tõttu lugemiseks võetud.  Isabel Allende "Vaimude maja" 2010. aasta augustis lugesin kümmekond esimest lehekülge. Järgmised 400+ lugesin sel aastal.  Kaur Riismaa "Väsinud valguse teooria" Sadakond lehekülge (ca 25%) lugesin ära. Ei suutnud suhestuda, kuigi lubati 90ndate nostalgiat. Andrei Makine "Sõber armeenlane" Ilus keel + suured universaalsed teemad Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen" Ettearvatav ja ülelihtsustatud. Elle McNicoll "Mingi säde" Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk" V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu" Berit Kaschan "Apr...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...