Otse põhisisu juurde

Valus eksistentsialism päev enne homset

Vanasti oli usk. Kõik olid usklikud. Kes polnud usklik, oli ketser. Nii neid jaotatigi, rangelt kaheks. Praegu on võrdlemisi keerulisem ennast kellenagi määratleda. Kui küsitakse, kes ma olen, vastaksin tõenäoliselt et üliõpilane. Aga see pole ju mingi jääv staatus (välja arvatud muidugi mõnel üksikul väga väljapaistval juhul), seega peaks olema ka mingi muu võimalus ennast näha. Ma olen inimene oleks ju liiga üldine, ma olen tüdruk (naine, kui soovite) ei teeks asja oluliselt paremaks. Ennast elukutse kaudu defineerida oleks ka üks võimalus, aga kas see liialt pealiskaudne poleks. Võib-olla mitte, kui olla filosoof, aga kes on tänapäeval filosoof? Samas mis on viga ka ütlemisel, et ollakse lasteaiakasvataja või ettekandja. Polegi midagi, kui see ütleja jaoks peamine on. Aga kui elukutset olemaski pole, siis justkui ei mängi välja.
Tegelikult on ju enesemääratlus neil päevil väga lihtsaks tehtud. On emod, gootid, miskid metalinimesed, rohelised, taimetoitlased, mõned nimetavad end satanistideks, ja siis on veel mustmiljon erinevat usuvoolu (või kuidas oleks neid õigem nimetada), milledevahelist erinevust ma küll enamasti mõista ei suuda, sest see tundub olevat pigem rituaalides mitte usus endas. Võib-olla ongi nii mõeldud, ega tea.
Usklik olla oleks hea.Vähemasti kõrvalt vaadates tundub, et need inimesed, kellel on nende jumal, on kuidagi nii kindlustatud.Kõige eest ja kõige vastu. Laulusalmgi ju ütleb et üks kindel linn ja varjupaik. Samas ei suuda ma vist kunagi mõista, millel nende usk rajaneb. Mina ei saa uskuda seda, mida ma ei näe, ja kui saan, siis pean ma asja olemasolu kuidagi tundma. Jumalat ei tunne. See teema on huvitav, aga huvitamine pole veel uskumine.
Lisaks tundub mulle, et uskudes annaksin ma ennast liialt kellegi teise kätesse. Võib-olla on ka see kartus üks minu uskmatuse põhjuseid. Samas ma ehk ei tahagi ennast niivõrd ära anda. Kuidagi mõistmatu on, kui mõni inimene isegi eksamil saadud A jumala arvele kirjutab. Kuhu siis MINA ISE jään? Kuidagi liiga allaheitlik.
Kokkuvõttes ma mõtlen, et iga inimene peaks eelkõige olema iseenda usku. Vähemasti mulle tundub see märksa suurema väljakutsena. Kui palju inimesi suudab iseendasse uskuda?
Jumalasse uskumise uued paremad päevad on aga ka usutavasti veel ees.

Ennast emana defineerida on üks parimaid ja lihtsamaid võimalusi. Kellel on see võimalus.(Kusagile sinna keskele jutu vahele käiv lause.)

Kommentaarid

  1. Usud või mitte - kumbki ei jookse mööda külgi maha.
    Olla ema tähendab ka olla abistaja. Olla ristiema tähendab sama. Usu roll siin minu meelest on minimaalne.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Anthony Horowitz "Minu harakamõrvad"

  Anthony Horowitzi tean ju juba mõnda aega. Mitu korda olen telekas sattunud selle saate peale, kus temaga vestlus oli (festivalil HeadRead ilmselt?). Ja siis need briti krimisarjad, mida ta kirjutab. Mitte et ma neid vaadanud oleks. "Midsomeri mõrvade" osas on minu kontol jätkuvalt 1 otsast lõpuni vaadatud episood + ehk mõniteist natuke vaadatut.  "Minu harakamõrvad" räägib loo keeletoimetaja Sue Ryelandist, kes hakkab toimetama/lugema menuka krimiraamatute seeria järjekordset osa ja leiab ühel hetkel, et loetaval on täitsa seos tema enda eluga.  Niisiis siin on raamat raamatus - on nii Sue päriselu kui raamat, mida ta loeb. Reeglina mulle eriti raamat raamatus ei istu, aga siin oli täitsa okei, sest suurema osa loetavast raamatust luges Sue korraga läbi. Polnud pärismaailmaga vaheldumisi jutustamist. See raamat, mida Sue luges, oli niuke täitsa klassikaline briti mõrvalugu, Horowitzil ilmselt meelega sellisena kirjutatud.  See, kas Sue on tegelikult peategelane, ...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...