Otse põhisisu juurde

Valus eksistentsialism päev enne homset

Vanasti oli usk. Kõik olid usklikud. Kes polnud usklik, oli ketser. Nii neid jaotatigi, rangelt kaheks. Praegu on võrdlemisi keerulisem ennast kellenagi määratleda. Kui küsitakse, kes ma olen, vastaksin tõenäoliselt et üliõpilane. Aga see pole ju mingi jääv staatus (välja arvatud muidugi mõnel üksikul väga väljapaistval juhul), seega peaks olema ka mingi muu võimalus ennast näha. Ma olen inimene oleks ju liiga üldine, ma olen tüdruk (naine, kui soovite) ei teeks asja oluliselt paremaks. Ennast elukutse kaudu defineerida oleks ka üks võimalus, aga kas see liialt pealiskaudne poleks. Võib-olla mitte, kui olla filosoof, aga kes on tänapäeval filosoof? Samas mis on viga ka ütlemisel, et ollakse lasteaiakasvataja või ettekandja. Polegi midagi, kui see ütleja jaoks peamine on. Aga kui elukutset olemaski pole, siis justkui ei mängi välja.
Tegelikult on ju enesemääratlus neil päevil väga lihtsaks tehtud. On emod, gootid, miskid metalinimesed, rohelised, taimetoitlased, mõned nimetavad end satanistideks, ja siis on veel mustmiljon erinevat usuvoolu (või kuidas oleks neid õigem nimetada), milledevahelist erinevust ma küll enamasti mõista ei suuda, sest see tundub olevat pigem rituaalides mitte usus endas. Võib-olla ongi nii mõeldud, ega tea.
Usklik olla oleks hea.Vähemasti kõrvalt vaadates tundub, et need inimesed, kellel on nende jumal, on kuidagi nii kindlustatud.Kõige eest ja kõige vastu. Laulusalmgi ju ütleb et üks kindel linn ja varjupaik. Samas ei suuda ma vist kunagi mõista, millel nende usk rajaneb. Mina ei saa uskuda seda, mida ma ei näe, ja kui saan, siis pean ma asja olemasolu kuidagi tundma. Jumalat ei tunne. See teema on huvitav, aga huvitamine pole veel uskumine.
Lisaks tundub mulle, et uskudes annaksin ma ennast liialt kellegi teise kätesse. Võib-olla on ka see kartus üks minu uskmatuse põhjuseid. Samas ma ehk ei tahagi ennast niivõrd ära anda. Kuidagi mõistmatu on, kui mõni inimene isegi eksamil saadud A jumala arvele kirjutab. Kuhu siis MINA ISE jään? Kuidagi liiga allaheitlik.
Kokkuvõttes ma mõtlen, et iga inimene peaks eelkõige olema iseenda usku. Vähemasti mulle tundub see märksa suurema väljakutsena. Kui palju inimesi suudab iseendasse uskuda?
Jumalasse uskumise uued paremad päevad on aga ka usutavasti veel ees.

Ennast emana defineerida on üks parimaid ja lihtsamaid võimalusi. Kellel on see võimalus.(Kusagile sinna keskele jutu vahele käiv lause.)

Kommentaarid

  1. Usud või mitte - kumbki ei jookse mööda külgi maha.
    Olla ema tähendab ka olla abistaja. Olla ristiema tähendab sama. Usu roll siin minu meelest on minimaalne.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Helen Eelrand "Pasodoble"

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...