Otse põhisisu juurde

Kuidas mitte millestki midagi teha

Kuna mul praegu suhteliselt igav on, siis kuidas oleks postitusega teemal "Mida ma täna tegin?"
Olles unes näinud inimesi, keda ma tegelikult mitte kunagi näinud pole, aga ka selliseid, keda ma näinud olen ja kes end millegipärast viimasel ajal peaaegu igas unes ilmutavad, ärkasin esmakordselt kell 10:18, kui telefon meelde tuletas, et täna ühe väiksemat sorti sugulase 6.sünnipäev on. Magama jääda enam ei saanud, sest palavkolepaha oli. Lendasin vannituppa. Isegi seal tundus toaga võrreldes jahe.
Alustanud aega, mille kohta tavaliselt hiljem tuleb öelda "ei tea, mida tegin, aga aeg lendas", tuleb öelda, et ei tea, mida tegin, aga aeg lendas. Ühtäkki meenus jutt teest, mille ma justkui ühel korral kodanik(andke andeks see ehk veidi nõuka-aegne väljendus) IP-le võlgu olin jäänud, mõtlesin, et ehk täna oleks hea päev see viga parandada. Peale jutustusi Sigmundist ja minu vaimustavast inglise keele õpetajast, jäi viga siiski parandamata, sest tee on tee ja mahl ei ole tee.
Raekoja platsil käiv Postimehe päev ei teinud just lihtsaks pülga pealt tuleva mussontšiku kuulamist, aga ma ei loobunud. Läksin Humanasse. 3 punast pluusi(üks liiga lühike, teine liiga pikk ja kolmas koleda kaelusega) jäid ostmata, nagu ka 2 kleiti, mis mõlemad nägid mu seljas täitsa kenad välja, välja arvatud see, et ühe jaoks olin piisavalt büstitu ja teise jaoks ebapiisavalt rase.
Vahepeal hakkas vihma sadama. Tulin poest meelega välja vihma kätte ja sain rõõmsalt läbimärjaks. Toas leidsingi selle vahva bloogi, millest siin enne juttu oli.
"Kodus ja võõrsil"vaatasin. Kit joob ja Colleen ei taha oma tütart Alfile naiseks anda.
Lootuses näha Mari-Leenu suurepärast esinemist seadsin sammud raekoja platsile. Esinemist ma muidugi ei näinud, Kukerpille natuke nägin ja rahvahunnikut. Tulin ära, kaasas 2 isand Epliku varasema perioodi albumit. Raamatukogust sain. Päris mõnusad.
Sõin brikettjäätist laeva pildiga. Kuulan mussi.
Vaat nii see käibki.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...