Otse põhisisu juurde

Kuidas mitte millestki midagi teha

Kuna mul praegu suhteliselt igav on, siis kuidas oleks postitusega teemal "Mida ma täna tegin?"
Olles unes näinud inimesi, keda ma tegelikult mitte kunagi näinud pole, aga ka selliseid, keda ma näinud olen ja kes end millegipärast viimasel ajal peaaegu igas unes ilmutavad, ärkasin esmakordselt kell 10:18, kui telefon meelde tuletas, et täna ühe väiksemat sorti sugulase 6.sünnipäev on. Magama jääda enam ei saanud, sest palavkolepaha oli. Lendasin vannituppa. Isegi seal tundus toaga võrreldes jahe.
Alustanud aega, mille kohta tavaliselt hiljem tuleb öelda "ei tea, mida tegin, aga aeg lendas", tuleb öelda, et ei tea, mida tegin, aga aeg lendas. Ühtäkki meenus jutt teest, mille ma justkui ühel korral kodanik(andke andeks see ehk veidi nõuka-aegne väljendus) IP-le võlgu olin jäänud, mõtlesin, et ehk täna oleks hea päev see viga parandada. Peale jutustusi Sigmundist ja minu vaimustavast inglise keele õpetajast, jäi viga siiski parandamata, sest tee on tee ja mahl ei ole tee.
Raekoja platsil käiv Postimehe päev ei teinud just lihtsaks pülga pealt tuleva mussontšiku kuulamist, aga ma ei loobunud. Läksin Humanasse. 3 punast pluusi(üks liiga lühike, teine liiga pikk ja kolmas koleda kaelusega) jäid ostmata, nagu ka 2 kleiti, mis mõlemad nägid mu seljas täitsa kenad välja, välja arvatud see, et ühe jaoks olin piisavalt büstitu ja teise jaoks ebapiisavalt rase.
Vahepeal hakkas vihma sadama. Tulin poest meelega välja vihma kätte ja sain rõõmsalt läbimärjaks. Toas leidsingi selle vahva bloogi, millest siin enne juttu oli.
"Kodus ja võõrsil"vaatasin. Kit joob ja Colleen ei taha oma tütart Alfile naiseks anda.
Lootuses näha Mari-Leenu suurepärast esinemist seadsin sammud raekoja platsile. Esinemist ma muidugi ei näinud, Kukerpille natuke nägin ja rahvahunnikut. Tulin ära, kaasas 2 isand Epliku varasema perioodi albumit. Raamatukogust sain. Päris mõnusad.
Sõin brikettjäätist laeva pildiga. Kuulan mussi.
Vaat nii see käibki.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Anthony Horowitz "Minu harakamõrvad"

  Anthony Horowitzi tean ju juba mõnda aega. Mitu korda olen telekas sattunud selle saate peale, kus temaga vestlus oli (festivalil HeadRead ilmselt?). Ja siis need briti krimisarjad, mida ta kirjutab. Mitte et ma neid vaadanud oleks. "Midsomeri mõrvade" osas on minu kontol jätkuvalt 1 otsast lõpuni vaadatud episood + ehk mõniteist natuke vaadatut.  "Minu harakamõrvad" räägib loo keeletoimetaja Sue Ryelandist, kes hakkab toimetama/lugema menuka krimiraamatute seeria järjekordset osa ja leiab ühel hetkel, et loetaval on täitsa seos tema enda eluga.  Niisiis siin on raamat raamatus - on nii Sue päriselu kui raamat, mida ta loeb. Reeglina mulle eriti raamat raamatus ei istu, aga siin oli täitsa okei, sest suurema osa loetavast raamatust luges Sue korraga läbi. Polnud pärismaailmaga vaheldumisi jutustamist. See raamat, mida Sue luges, oli niuke täitsa klassikaline briti mõrvalugu, Horowitzil ilmselt meelega sellisena kirjutatud.  See, kas Sue on tegelikult peategelane, ...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...