Otse põhisisu juurde

Keel


  • Eesti keel on geniaalne. Mulle meeldib see lugu tüüpidest, kes kunagi olla kokku saanud ja mõelnud, et teeks ühe täiesti võimatu keele´
  • Soome keel kõlab kohutavalt kui teda lauludes kuulata. Kui seda räägivad keskealised soome naised, siis mulle meeldib. Väga kodune.
  • Rootsi keel kõlab jälle lauludes nii vahvasti! Ja rääkides on nii mõnusalt jõnksuline, et ei saagi olla igav. Minu meelest selle keele kõla kuidagi peegeldab rootslaste edukust. Gummiben. Vot.
  • Vene keel on väga eritahuline. Osside karjumine kõlab koleda ja venivana. Aga mulle meeldib vene keele kõla, kui ma teda räägin.Nii vähe, kui ma teda räägin.
  • Itaalia keel ei meeldi. Kõlab liiga laulvalt. Mina olen konservatiiv.Rääkimine on rääkimine ja laul on laul. Selles mõttes muidugi sobiv, et muusikaterminid itaalia keeles on. Nii et, Mailit, ära seda ritenutot unusta.
  • Prantsuse keelt oleks vahva rääkida. Aga kuna selleks on hirmsasti hästi painduvat keelt vaja, siis ma ei julge. Lauludes see keel mu meelest ei kõla, kõnes küll.
  • Saksa keel on minu kõige lemmikum- väga kandilise ja kindla kujuga. Tugevad häälikud nagu ch tekitavad kerget värinat. Raibe on nii raske ainult
  • Hollandi keel on üks kummalisemaid, mida ma kuulnud olen. Mitte väga tähelepanelikult kuulates kõlab nagu inglise keel, kuulama hakates pigem nagu saksa keel. Sisaldab ühte kohutavat tähte G, mida mittehollandlasel välja öelda on natuke enam kui natuke raske. Kõlaliselt midagi h ja r-i vahepealset nagu mulle tundub. Aga õppimiseks olevat hollandi keel mitte kõige raskem, mis grammatikasse puutub see tähendab.
  • Poola keel on liiga lõbus,et olla tõsi. Sellest lõbusam on lugeda ainult
  • Ungari keelt: szsthhsxźrs...või midagi sellist.
  • Ladina keel on hirmus vahva. Mulle intelligentide värgid meeldivad. Legend räägib, et üks minu õppejõud olevat ülikooli ajal oma sõpradega ladina keeles rääkinud.
  • Türgi keeles tean ka mõningaid sõnu. See on huvitav keel, kuna õppides ei saa väga toetuda mõnele varem õpitud keelele. Kui just pole õppinud mõnda sellist keelt muidugi. Aga "tee" on türgi keeles "tšai" nagu vene keeleski.
  • Hispaania keel on mõnusalt romantiline ja traagiline nagu seebikale kohane. Nunca, nunca, nunca!!!
  • Portugali keel kõlab ausalt öelda nagu pudikeel kergelt. Tšatšimatši
  • Norra keel on rootsi keele natuke vähemhuvitav variant
  • Taani keel on väidetavalt Euroopa keeltest raskeim. Ja ega ausalt öelda ei saa ööd ega mütsi ühestki sõnast aru, kui kuulma juhtub. Saagu sellest negatiivne lõpp.

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...
Postita kommentaar
Loe edasi »

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...
Postita kommentaar
Loe edasi »