Otse põhisisu juurde

...

Ma olen sassis. Vahel on kasulikum asju mitte teada. Minu jaoks võrdub teadmine peaaegu alati mõtlemisega.Mõtlemine võrdub...millega iganes. Antud juhul isegi mitte ülemõtlemisega nagu tavaliselt, vaid pigem põnevmõtlemisega. Põnevmõtlemine on üks säärane mõtlemise liik, mida mina üsna tihti harrastan. See on suures osas ettekujutusest koosnev, kuid seda parem ehk? Mis rahulikuks jäämisesse puutub, siis muidugi halvem. Aga kellele rahulikkust vaja ongi? Eriti veel reede öösel. Nüüd ma saan aru, kust see tuleb.Enne sõin šokolaadi. Kõik on nii vahelduv. Meeleolu.Kõik sõltub sellest, mida kuulda ja kuulata. Klubipede või emoemme? Future's made of virtual insanity....Ei tea, mis edasi saab mitte keegi, ei talu teada, mis aimatav on, ei palugi kedagi, hea teada seegi jalul vaid püsida talutav on....Future's made of virtual insanity...I could be the one. Kevad. Emajõgi.Päikeseloojang.Pleier ja mina.Imepärane tunne sellest, kes kõik ma võin olla. Nii ei tohi.Minu kevad hakkas jälle. Natuke kardan.Loodetavasti läheb kõik hästi. Enda pärast ei karda, ei oskagi. Teiste pärast. Võtku igaüks seda kuidas tahab, mina tean, mida ma mõtlen. See on konkreetne. Kuigi võib olla halb, võib olla ka huvitav. Kõrvalt näha on alati huvitav. Ehk on siiski kõik nii nagu mulle ei paista. Peab olema.Ka selle kohta on märke. Keegi ei ole õnnetu. Ka mina mitte. Keegi ei saa aru. Nii ma tahangi. Saladuslikkus. On mul mingi planeet Skorpionis või? Laura? Kust selline kujutlusvõime? Kujutlusvõime teeb rõõmsaks. Kellelgi läheb hästi. Neid on rohkem kui üks. Rohkem kui kaks-kolm ilmselt ka. Kellele mina keskendun, pole oluline. "Ulysses" James Joyce. Lugesin katkendit. Keeruline. Sellepärast ma seda kõike teengi. Mõte on olemas. Õhukese joonega. Sirbikujuline.
Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...
Postita kommentaar
Loe edasi »

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...
Postita kommentaar
Loe edasi »