Elle McNicoll "Mingi säde"

Seda ilusa kujundusega raamatut märkasin juba siis, kui ta ilmus, aga tol hetkel tutvustust lugdes ei tundunud õige hetk lugeda. Nüüd oli õige hetk.

Raamat räägib 11-aastasest tüdrukust Addie'st. Ta elab vanemate ja kahe vanema õega Edinburghi lähedal Juniperis. Tal on eriline aju, vanemal õel Keedie'l ka. Nad pole neurotüüpilised. 

Koolis pole Addie'l lihtne. Mitte sellepärast, et õppimine raske oleks (see on tegelikult kõige lihtsam), vaid seepärast, et õpetaja ja mõned klassikaaslased teevad hakkamasaamise keerulisemaks.

Kui ühel päeval räägitakse koolis sellest, kuidas aastasadu tagasi Addie' kodukohas mõnesid naisi nõidadeks peeti, neid selle eest karistati ja koguni hukati, tekib Addie'l mõte, et linnas võiks neile naistele kuhugi mälestustahvli paigaldada. See idee tekitab linnaelanikes erinevaid reaktsioone. 

Väga meeldis, kuidas nõidade teemat (teistsugusus minevikus) võrreldi autismispektri häirega (teistsugusus tänapäeval). Taas üks raamat "Libahundi" kategooriast, mida lugedes mõelda annaks, kas inimesed saaksid ehk teisiti käituda.

Arusaadavalt seletati, mida Addie tundis, mõtles, mis oli tema jaoks lihtne ja mis raske. Seda pole kellelgi halb teada. Ja mulle üldiselt meeldib mingi teema kohta rohkem teada saada lasteraamatust. Seletatakse lihtsalt, aga võid kindel olla et ei valetata.

Õudselt meeldis see raamat, aga juttu ei taha kuidagi tulla. Panen hoopis mõned tsitaadid raamatust siis.

• Me peame eirama stimmimise ja eneserahustamise vajadust ning inimestele otse silma vaatama. Keedie ütles mulle, et see on sama asi, mida teevad superkangelased: nad peavad teesklema, et on tavalised inimesed. 
  
  
• Täiskasvanud teevad seda alati. Nad ütlevad, et maailm on ohtlik, et võõrad on halvad, aga nad ei räägi kunagi, miks. Nad käsivad karta, aga ei reeda kunagi põhjust.
  
  
• Ma lihtsalt ei teadnud, et täiskasvanud võivad ka kiusajad olla.
  
  
• Sajandeid tagasi oleks minusugust inimest võidud pidada nõiaks. Lihtsalt sellepärast, et olen teistmoodi. Ma ei saa mõnikord inimestest aru ega mõista, mida nad tunnevad. See võib viia arusaamatusteni. Mõnikord pole mu näost näha,  kui õnnelik ma tegelikult olen. Ma ei pruugi tunduda eriti ligipääsetav. Ja mind on väga lihtne kiusata. Mõnikord ma hakkan isegi uskuma seda, mida kiusajad ütlevad. 

Raamatus jätkub nimede ülakoma abil käänamise saaga. Ma ei undaks, kui oleks läbivalt ülakoma kasutamata jäetud. Ilmselt mõtleksin, et ju on reegel muutunud ja kõik. Aga see on juba nii-nii mitmes raamat, kus suurem osa juhtusid on ülakomata (Addiele, Keediega) ja siis on mingid üksikjuhtumid, kus on ülakoma järsku üles leitud (Addie'le, Keedie'ga). Otsustaks ära siis ja teeks kõik ühtemoodi.