Otse põhisisu juurde

Elle McNicoll "Mingi säde"

Seda ilusa kujundusega raamatut märkasin juba siis, kui ta ilmus, aga tol hetkel tutvustust lugdes ei tundunud õige hetk lugeda. Nüüd oli õige hetk.

Raamat räägib 11-aastasest tüdrukust Addie'st. Ta elab vanemate ja kahe vanema õega Edinburghi lähedal Juniperis. Tal on eriline aju, vanemal õel Keedie'l ka. Nad pole neurotüüpilised. 

Koolis pole Addie'l lihtne. Mitte sellepärast, et õppimine raske oleks (see on tegelikult kõige lihtsam), vaid seepärast, et õpetaja ja mõned klassikaaslased teevad hakkamasaamise keerulisemaks.

Kui ühel päeval räägitakse koolis sellest, kuidas aastasadu tagasi Addie' kodukohas mõnesid naisi nõidadeks peeti, neid selle eest karistati ja koguni hukati, tekib Addie'l mõte, et linnas võiks neile naistele kuhugi mälestustahvli paigaldada. See idee tekitab linnaelanikes erinevaid reaktsioone. 


Väga meeldis, kuidas nõidade teemat (teistsugusus minevikus) võrreldi autismispektri häirega (teistsugusus tänapäeval). Taas üks raamat "Libahundi" kategooriast, mida lugedes mõelda annaks, kas inimesed saaksid ehk teisiti käituda.

Arusaadavalt seletati, mida Addie tundis, mõtles, mis oli tema jaoks lihtne ja mis raske. Seda pole kellelgi halb teada. Ja mulle üldiselt meeldib mingi teema kohta rohkem teada saada lasteraamatust. Seletatakse lihtsalt, aga võid kindel olla et ei valetata.

Õudselt meeldis see raamat, aga juttu ei taha kuidagi tulla. Panen hoopis mõned tsitaadid raamatust siis.

  • Me peame eirama stimmimise ja eneserahustamise vajadust ning inimestele otse silma vaatama. Keedie ütles mulle, et see on sama asi, mida teevad superkangelased: nad peavad teesklema, et on tavalised inimesed. 

  • Täiskasvanud teevad seda alati. Nad ütlevad, et maailm on ohtlik, et võõrad on halvad, aga nad ei räägi kunagi, miks. Nad käsivad karta, aga ei reeda kunagi põhjust.

  • Ma lihtsalt ei teadnud, et täiskasvanud võivad ka kiusajad olla.

  • Sajandeid tagasi oleks minusugust inimest võidud pidada nõiaks. Lihtsalt sellepärast, et olen teistmoodi. Ma ei saa mõnikord inimestest aru ega mõista, mida nad tunnevad. See võib viia arusaamatusteni. Mõnikord pole mu näost näha,  kui õnnelik ma tegelikult olen. Ma ei pruugi tunduda eriti ligipääsetav. Ja mind on väga lihtne kiusata. Mõnikord ma hakkan isegi uskuma seda, mida kiusajad ütlevad. 

Raamatus jätkub nimede ülakoma abil käänamise saaga. Ma ei undaks, kui oleks läbivalt ülakoma kasutamata jäetud. Ilmselt mõtleksin, et ju on reegel muutunud ja kõik. Aga see on juba nii-nii mitmes raamat, kus suurem osa juhtusid on ülakomata (Addiele, Keediega) ja siis on mingid üksikjuhtumid, kus on ülakoma järsku üles leitud (Addie'le, Keedie'ga). Otsustaks ära siis ja teeks kõik ühtemoodi.

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Vigin

Üldises plaanis olen ma tolerantne. Mis puutub eri rassidesse, rahvustesse, mitmesugustesse vähemustesse nt. Igapäevaselt ma pole tolerantne. Olen korduvalt mõelnud neist pisiasjadest, mis mind ärritavad, nimekirja teha, aga ei julge, sest see tuleks nii ilmatumalt pikk. Järgnevalt siiski mõned (üksikud) näited, selline pisikene sissejuhatus, öelgem. Kui astroloogiasse näiteks kalduda, siis klassikud ütlevad, et Lõvidele olla iseloomulik vigade nimekirju teha. Ja ka konkreetsetele inimestele neid esitada. Ma päris nii hulluks ei aja, lihtsalt esitaks mõned tähelepanekud. Elus ikka paned asju tähele. Matsutamine (jm sinna alla kuuluv, muuhulgas ei meeldi näha söödavat toitu teise inimese suus- seega, hea oleks suu söömise ajal kinni hoida) luristamine (nii nohu korral kui joogiga, viimase puhul kõrrega luristamine ei loe) köhimine & nuuskamine (saan aru, et paratamatud asjad, aga siiski..mõningad inimesed oskavad erakordselt ärritavalt haiged olla) hingamine (selline kuuldav ja viha...