Otse põhisisu juurde

Elle McNicoll "Mingi säde"

Seda ilusa kujundusega raamatut märkasin juba siis, kui ta ilmus, aga tol hetkel tutvustust lugdes ei tundunud õige hetk lugeda. Nüüd oli õige hetk.

Raamat räägib 11-aastasest tüdrukust Addie'st. Ta elab vanemate ja kahe vanema õega Edinburghi lähedal Juniperis. Tal on eriline aju, vanemal õel Keedie'l ka. Nad pole neurotüüpilised. 

Koolis pole Addie'l lihtne. Mitte sellepärast, et õppimine raske oleks (see on tegelikult kõige lihtsam), vaid seepärast, et õpetaja ja mõned klassikaaslased teevad hakkamasaamise keerulisemaks.

Kui ühel päeval räägitakse koolis sellest, kuidas aastasadu tagasi Addie' kodukohas mõnesid naisi nõidadeks peeti, neid selle eest karistati ja koguni hukati, tekib Addie'l mõte, et linnas võiks neile naistele kuhugi mälestustahvli paigaldada. See idee tekitab linnaelanikes erinevaid reaktsioone. 


Väga meeldis, kuidas nõidade teemat (teistsugusus minevikus) võrreldi autismispektri häirega (teistsugusus tänapäeval). Taas üks raamat "Libahundi" kategooriast, mida lugedes mõelda annaks, kas inimesed saaksid ehk teisiti käituda.

Arusaadavalt seletati, mida Addie tundis, mõtles, mis oli tema jaoks lihtne ja mis raske. Seda pole kellelgi halb teada. Ja mulle üldiselt meeldib mingi teema kohta rohkem teada saada lasteraamatust. Seletatakse lihtsalt, aga võid kindel olla et ei valetata.

Õudselt meeldis see raamat, aga juttu ei taha kuidagi tulla. Panen hoopis mõned tsitaadid raamatust siis.

  • Me peame eirama stimmimise ja eneserahustamise vajadust ning inimestele otse silma vaatama. Keedie ütles mulle, et see on sama asi, mida teevad superkangelased: nad peavad teesklema, et on tavalised inimesed. 

  • Täiskasvanud teevad seda alati. Nad ütlevad, et maailm on ohtlik, et võõrad on halvad, aga nad ei räägi kunagi, miks. Nad käsivad karta, aga ei reeda kunagi põhjust.

  • Ma lihtsalt ei teadnud, et täiskasvanud võivad ka kiusajad olla.

  • Sajandeid tagasi oleks minusugust inimest võidud pidada nõiaks. Lihtsalt sellepärast, et olen teistmoodi. Ma ei saa mõnikord inimestest aru ega mõista, mida nad tunnevad. See võib viia arusaamatusteni. Mõnikord pole mu näost näha,  kui õnnelik ma tegelikult olen. Ma ei pruugi tunduda eriti ligipääsetav. Ja mind on väga lihtne kiusata. Mõnikord ma hakkan isegi uskuma seda, mida kiusajad ütlevad. 

Raamatus jätkub nimede ülakoma abil käänamise saaga. Ma ei undaks, kui oleks läbivalt ülakoma kasutamata jäetud. Ilmselt mõtleksin, et ju on reegel muutunud ja kõik. Aga see on juba nii-nii mitmes raamat, kus suurem osa juhtusid on ülakomata (Addiele, Keediega) ja siis on mingid üksikjuhtumid, kus on ülakoma järsku üles leitud (Addie'le, Keedie'ga). Otsustaks ära siis ja teeks kõik ühtemoodi.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Margit Fjellman "Louise Mountbatten, Queen of Sweden"

Louise Mountbatten elas aastail 1889-1965. Nagu ikka kuninglikes perekondades, oli ta paljudega sugulane. Liine saaks joonistada igasuguseid, aga toon siin mõned näited: Kuninganna Victoria (see kuulus) oli tema emapoolne vanavanaema Venemaa tsarinna Aleksandra (see viimane) oli tema ema õde Prints Philip (Elizabeth II abikaasa) oli tema õepoeg Nagu raamatu pealkiri ütleb, oli Louise Mountbatten Rootsi kuninganna (1950-1965). Tema abikaasa oli kuningas Gustav VI Adolf, eelmine Rootsi kuningas ja praeguse kuninga vanaisa. Louise polnud praeguse Rootsi kuninga vanaema, vanaema oli Gustav VI Adolfi 1. abikaasa Margaret. Ja see Margaret oli Louise'i vanaonu tütar.  Kunagi kirjutasin siin blogis nii   Margareti   kui   Louise'i   kohta väiksed tutvustused.  Täitsa üllatas, et säärane raamat üldse raamatukogus olemas oli. Tundus, et võiks siis lugeda küll.  Tegemist on tõlkega rootsi keelest, autoriks Rootsi ajakirjanik. Ingliskeelses väljaandes on märge, et...

Armin Kõomägi "Taevas"

Ammu olin mõelnud lugeda midagi Armin Kõomägilt, aga natuke pelutas kusagilt kõrvu jäänud teadmine, et tema kirjutised võivad olla mõnevõrra veidrad ja segased. Ei saa öelda, et "Taevas" seda arvamust kinnitanud oleks, aga päris ümber ka ei lükanud. See, mis toimus "Taevas", oli ju põhimõtteliselt imelik küll.  Üks mees, kelle nimi oli Artur Sepp, aga suurema osa ajast hoopis Arthur Smith, kes tegelikult üldse ei mäletanudki, kes ta selline on, lendas mööda maailma ringi. Otseses mõttes. Suur osa tegevust oli kusagil lennukites ehk taevas.  Tegevusaeg oli kusagil (lähi)tulevikus, et näidata, mis maailmast saanud on. Žanr on düstoopia mitte utoopia, nii et see, mis saanud on, pole tore. Järjest antakse litakaid inimkonnale selle eest, kuidas nad on käitunud, mida teinud ja milliseks maailma sellega muutnud. Täitsa sõgedaid asju oli, aga millegipärast minuga eriti resoneerus sõnapaar sünteetiline bioloogia . Mõtlesin et mida hekki, see kõlab nagu kuiv vihm või kuum ta...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...