Kunagi tellisin endale meili peale Penguini kirjastuse uudiskirja. Tundus, et on isegi niuke asjalik. Ja ühes uudiskirjas vist nägingi selle raamatu kaanepilti. Kuna aastaaeg sobis kaanepildi ja pealkirjaga, tundus, et võiks lugeda seda. Praegu vaatan, et see from best-selling author lasteraamatu kaanel mulle küll ei meeldi. Täiskasvanute raamatu kaanel ka ei meeldiks, aga siin kohe eriti ei meeldi.
Eelmise aasta alguses lugesin ka ühte lasteraamatut, mis umbes samale vanuserühmale (6-8) mõeldud oli. See on juhuslik muidugi, aga tõtt-öelda mul ülipalju selle praeguse raamatu kohta öelda pole, nii et niisama veeretan siin lõnga. Vanasti (nii 20 ja natuke vähem aastat tagasi) oli kogu see blogi selline - muudkui veeretasin ja hea kui ise pärast aru sain. Sellest blogist rääkides - ta sai just 20-aastaseks. Umbes üleeile.
Raamatu peategelane Cassie on väike tüdruk, kes elab perega Londonis. Ükskord kohtub ta kodu lähedal rebasekutsikaga. Kuna tolle sabaots on valge, mõtleb Cassie, et rebase nimi võiks olla Frost. Külm ja talv on raamatus muidu ka teemaks. Näiteks teeb Cassie väikese reisi aega, kui Thames talveks jäätus.
Siin oli toredaid elemente küll. Näiteks see, kuidas laps rebasest mõtleb, versus see, kuidas täiskasvanud mõtlevad. Viimased eelkõige siis, kui rebased elurajoonide lähedusse tulevad.
See on vist ka suhteliselt tihti ette tulev, et lasteraamatus mõni vanainimene tegelaseks on. Üldiselt tore ja õpetlik, aga teeb linnukese ka selle kasti ette, kus öeldakse, et väikestel lastel ja vanadel inimestel on sarnasusi ja seetõttu hea šanss ühist keelt leida. Siin oli tegelaseks Cassie' naabrinaine, vist mrs Morris nimeks, kellega tüdruk juttu puhus. Ka rebasest.
Kõige imelikum oli see, et raamat lõppes järsku ära. Ma polnud valmis, et nii järsku lõpeb.
Kommentaarid
Postita kommentaar