Otse põhisisu juurde

Fredrik Backman "Mina vänner" / "Minu sõbrad"

Fredrik Backman on ilmselt praeguse aja menukaim rootsi kirjanik. Lausa nii menukas, et see raamat ilmus inglise keeles enne rootsikeelsena ilmumist. Sattusin mingil hetkel Backmani sotsiaalmeediapostituse peale, kus ta (ilmselt rootslaste?) selleteemalisele pahameelele vastas. Ütles, et mõtlevat ja kirjutavat ikka veel rootsi keeles. Aga ilmselt teadagi mis teeb omad korrektuurid raamatute ilmutamise osas.

Raamatu põhitegelasi on teismeline lastekodulaps Louisa, kelle kallemaid varandusi elus on postkaart ühest kuulsast maalist. Tal on pildil kujutatust oma nägemus, mis ei kattu üldise arvamusega. Juhuse tahtel kohtub Louisa maali autoriga ja see muudab tema elu igaveseks. Suure osa raamatust moodustabki selle maali lugu - kunstniku teismeiga koos kolme sõbraga ning kuud, mis eelnesid maali valmimisele.

Olen nüüdseks selle raamatu kohta palju arvustusi lugenud. Need on enamasti suisa nõretavad. See on maailma parim raamat, öeldakse. Milline südamlik lugu, millised tegelased, raamatu lõpuks on silmad nutmisest paistes. Südamlikuga olen nõus, lugu oli ka hea ja kergesti loetav.

Minu peamine probleem selle raamatuga: see oli (eriti esimeses pooles) täis neid lauseid... inspirational quotes, mis need ongi. Tsitaatlaused? Niukesed lühikesed sügavust püüdlevad laused. Sellised, mis inimestel tänapäeval mõnikord raamituna kodus seina peal ripuvad või kuhugi padja peale tikitud on. (Või need, mida on täis Coelho "Alkeemik".) Kannataksin ära, kui oleks mõned üksikud, aga siin... nagu üks arvustaja tabavalt ütles, jäi mulje, nagu autor püüaks iga lausega skoorida. See pole vajalik.

Nagu autori enda lausetest veel vähe olnuks, tsiteeriti hulgaliselt ka pärisinimesi - kunstnikke, filosoofe. Jällegi - paar korda on normaalne, aga enama jaoks võib ju lihtsalt mõnd aforismikogumikku lugeda. Ja see, et suvalised tegelased varrukast tsitaate tõmbavad... võib-olla on siis sellised inimesed olemas.

Uhkete lausetega loodud pühalikule meeleolule lisandus draama kütmine. Korduvalt, liiga korduvalt, lõppesid lõigud või peatükid lausetega stiilis see jäi viimaseks korraks, kui nad seda kõik koos tegid. Pisarakiskumine, asjatult traagilise õhkkonna loomine. Mulle ei istu.  

Tegelaste hulgas oli paar ürgandekat tüüpi. Olen mõelnud, et vist ei suuda looduslikult üliandekat inimest vaadata samasuguse looduse loominguna nagu kaunist lilleõit või päikeseloojangut. Imetlus kuulub pigem töökatele. Raske on ette kujutada, et keegi võiks lambist (st eriliselt õppimata) milleski nii hea olla. Aga seda ma ütlengi mitte kuidagi kriitika mõttes, vaid ainult ses mõttes, et minul on raske ette kujutada. Täitsa nõus, et sellised inimesed on päriselt olemas.

Backman on selgelt maailmaparandaja. Tema suur eesmärk tundub olevat oma kirjutistega maailma paremaks muuta. Selle raamatu tegelased ehk näisid mõnest küljest minu jaoks ebausutavad, aga ilmselt saab tõlgendada ka nõnda, et autor soovis neis lihtsalt eelkõige parima välja tuua. Oli aru saada, et ta nii südamest tahab neile tegelastele (ja üldiselt inimestele) head. See muudab tema kritiseerimise muidugi raskeks. (Aga ei saanud seda tegemata ka jätta.)

Raamat ilmus just aasta alguses eesti keeles ka ja tundub, et on raamatukogudes vähemalt menukas. Sel hetkel, kui mina seda ESTERi linki külastasin, olid kõik näha olevad eksemplarid välja laenutatud. 

Samalt autorilt varem loetud:

Täpselt samasuguse pealkirjaga raamatut olen ka varem lugenud: Emmanuel Bove "Minu sõbrad" Lisaks muidugi toob "Minu sõbrad" meelde kunagised märkmikud, kus sai lasta sõpradel lemmikasjade kohta ankeedi täita. 

Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...