Otse põhisisu juurde

Fredrik Backman "Mina vänner" / "Minu sõbrad"

Fredrik Backman on ilmselt praeguse aja menukaim rootsi kirjanik. Lausa nii menukas, et see raamat ilmus inglise keeles enne rootsikeelsena ilmumist. Sattusin mingil hetkel Backmani sotsiaalmeediapostituse peale, kus ta (ilmselt rootslaste?) selleteemalisele pahameelele vastas. Ütles, et mõtlevat ja kirjutavat ikka veel rootsi keeles. Aga ilmselt teadagi mis teeb omad korrektuurid raamatute ilmutamise osas.

Raamatu põhitegelasi on teismeline lastekodulaps Louisa, kelle kallemaid varandusi elus on postkaart ühest kuulsast maalist. Tal on pildil kujutatust oma nägemus, mis ei kattu üldise arvamusega. Juhuse tahtel kohtub Louisa maali autoriga ja see muudab tema elu igaveseks. Suure osa raamatust moodustabki selle maali lugu - kunstniku teismeiga koos kolme sõbraga ning kuud, mis eelnesid maali valmimisele.

Olen nüüdseks selle raamatu kohta palju arvustusi lugenud. Need on enamasti suisa nõretavad. See on maailma parim raamat, öeldakse. Milline südamlik lugu, millised tegelased, raamatu lõpuks on silmad nutmisest paistes. Südamlikuga olen nõus, lugu oli ka hea ja kergesti loetav.

Minu peamine probleem selle raamatuga: see oli (eriti esimeses pooles) täis neid lauseid... inspirational quotes, mis need ongi. Tsitaatlaused? Niukesed lühikesed sügavust püüdlevad laused. Sellised, mis inimestel tänapäeval mõnikord raamituna kodus seina peal ripuvad või kuhugi padja peale tikitud on. (Või need, mida on täis Coelho "Alkeemik".) Kannataksin ära, kui oleks mõned üksikud, aga siin... nagu üks arvustaja tabavalt ütles, jäi mulje, nagu autor püüaks iga lausega skoorida. See pole vajalik.

Nagu autori enda lausetest veel vähe olnuks, tsiteeriti hulgaliselt ka pärisinimesi - kunstnikke, filosoofe. Jällegi - paar korda on normaalne, aga enama jaoks võib ju lihtsalt mõnd aforismikogumikku lugeda. Ja see, et suvalised tegelased varrukast tsitaate tõmbavad... võib-olla on siis sellised inimesed olemas.

Uhkete lausetega loodud pühalikule meeleolule lisandus draama kütmine. Korduvalt, liiga korduvalt, lõppesid lõigud või peatükid lausetega stiilis see jäi viimaseks korraks, kui nad seda kõik koos tegid. Pisarakiskumine, asjatult traagilise õhkkonna loomine. Mulle ei istu.  

Tegelaste hulgas oli paar ürgandekat tüüpi. Olen mõelnud, et vist ei suuda looduslikult üliandekat inimest vaadata samasuguse looduse loominguna nagu kaunist lilleõit või päikeseloojangut. Imetlus kuulub pigem töökatele. Raske on ette kujutada, et keegi võiks lambist (st eriliselt õppimata) milleski nii hea olla. Aga seda ma ütlengi mitte kuidagi kriitika mõttes, vaid ainult ses mõttes, et minul on raske ette kujutada. Täitsa nõus, et sellised inimesed on päriselt olemas.

Backman on selgelt maailmaparandaja. Tema suur eesmärk tundub olevat oma kirjutistega maailma paremaks muuta. Selle raamatu tegelased ehk näisid mõnest küljest minu jaoks ebausutavad, aga ilmselt saab tõlgendada ka nõnda, et autor soovis neis lihtsalt eelkõige parima välja tuua. Oli aru saada, et ta nii südamest tahab neile tegelastele (ja üldiselt inimestele) head. See muudab tema kritiseerimise muidugi raskeks. (Aga ei saanud seda tegemata ka jätta.)

Raamat ilmus just aasta alguses eesti keeles ka ja tundub, et on raamatukogudes vähemalt menukas. Sel hetkel, kui mina seda ESTERi linki külastasin, olid kõik näha olevad eksemplarid välja laenutatud. 

Samalt autorilt varem loetud:

Täpselt samasuguse pealkirjaga raamatut olen ka varem lugenud: Emmanuel Bove "Minu sõbrad" Lisaks muidugi toob "Minu sõbrad" meelde kunagised märkmikud, kus sai lasta sõpradel tema lemmikasjade kohta ankeedi täita. 

Kommentaarid

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...