Otse põhisisu juurde

"Sa peaksid rohkem lugema"

Umbes 20 noore(mapoolse) kultuuriinimese mingit sorti päevikud, mis mingil hetkel ajakirjas Värske Rõhk ilmunud. 

Igasuguse sisuga päevikud oli: keeletoimetaja päevik, Aquino Thomase eesti keelde tõlkijate päevik, raamatupoepidajate päevik, pärimuse kogumise päevik, valupäevik, teises riigis elamise päevik, kohvikupäevik, õnnelik olemise päevik jt. Seda tüüpi kirjutisi, kus keegi istub kivil, vaatab kuud ja ajab diipi juttu, oli ka.

Peamiselt oli see kõik huvitav päeviku kui žanri mõttes. Päeviku pidamisega seonduvaid asjaolusid võib mitmesuguseid olla, aga üldiselt ju päevik peaks olema isiklik asi. Aga kui tead juba kirjutama hakates, et see avaldatakse? Kohe ju kõik muutub. Kasvõi alateadlikult läheb tähelepanu sellele, et asi mingi terviku moodustaks, et tulevane lugeja üldse aru saaks, mis teema käib. Ja siis muidugi see, millisena oma elu või mõtteid esitleda, kas teha seda esimeste pähetulevate sõnadega või valida neid hoolikalt. 

Siit tekib mul küsimus - kas see raamat kuulub ilukirjanduse hulka? Tehniliselt vist jah. Mida rohkem teadlikult lugejale kirjutatud, seda rohkem jah muidugi. (Samas allpool punktitabelis hindan ikkagi seda mitteilukirjandusena - kriteeriumid tundusid paremini sobivat.)

Meelestub, et kui koolis (päevikuvormis) "Keisri hullu" lugesime, tekkis suur soov päevikut pidada. Kas ka midagi öelda oli, aga sooov oli suur. Neid päevikuid lugedes ei tekkinud soovi. 

Kaanevärvid lilla ja kollane on mu lemmikud. Ja pealkiri (pärit Gregor Kulla päevikust).

Blogi muidugi on ju ka päevik. 20 aastat pean siin päevikut. Lugemispäeviku osas olen mõelnud, et võiks mingi raamatuga proovida ka lugemisega paralleelset päevikupidamist. Umbes et lk. 22 - mainiti kellegi kollast jopet ja mulle meenus minu kollane jope ; lk. 34 - kasutati seda ja seda huvitavat sõna ; lk. 157 - peategelane jõi teed, hakkasin ka teed tahtma. See muidugi on teoorias parem mõte kui praktikas, kuivõrd loen ka enne magamajäämist. Viitsiks ma jah ennast üles ajada, et mingit pähetulnud märkust üles kirjutama hakata.

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...
Postita kommentaar
Loe edasi »