Mul ikka juhtub seda, et algul mõtlen mingit käepärast olevat raamatut niisama natuke algusest lugeda, tunde mõttes, aga enne kui aru saan, on juba oma 10 või 15 protsenti loetud ja siis tundub, et enam nagu pooleli jätta kah ei maksa. Eriti kui täitsa loetav raamat on. Siin jälle üks selline. "Julia jõulud" või "Jõulud Julia moodi" võiks seda eesti keelde tõlkida.
Julia on Stockholmis elav ettekandja, kellele jõulud üldse ei meeldi. (Tavaliselt ongi nois jõuluraamatuis kaks varianti - kas peategelane on jõuluhull või Grinch.) Ei meeldi kõigil neil tavalistel põhjustel, miks paljudele ei meeldi (võlts värk, liiga palju pinget jms). Nüüd koidab talle võimalus detsembri teises pooles hoopis Gotlandile minna ja reisil olevate omanike palvel Visbys ühes majas kassi valvata. Tundub hea plaan - tühi maja, kus ei pea jõulujanti kaasa tegema.
Samal ajal on Stockholmis ka värskelt lahutanud Petter, kelle eksnaine ja väike tütar on jõuluks Gotlandile naise pere juurde sõitmas. Petter pakub, et läheb ka Gotlandile, et saaks tütrega jõule veeta. Elukohaga ka tal probleemi pole, sest leiab pakkumise Visbys ühes majas kassi valvata, kuni elanikud reisil on.
*Bamse - karust multikategelane, kes sööb erilist mett ja saab maailma tugevaimaks karuks.
Trope on seega sama mis raamatus "A Copenhagen snowmance". Sain just otsingust teada, et selle nimetus on forced proximity. Sunnitud lähedus niisiis - Julia ja Petter koos kassivalves, lisaks muidugi lumetorm, mis kogu praami- ja lennuliikluse seisma paneb, pluss elektrikatkestused.
Kui "A Copenhagen snowmance" tundus üleliia Taanit reklaamivana, siis siin raamatus oli kogu Rootsi jõuluvärgi kohta juttu just parasjagu. Polnudki suurt tegelikult. Janssoni kiusatus ja veel mõni jõulutoit ja -komme. Aga jõulumeeleolu oli kuidagi rohkem kui mõnes muus jõule sisaldavas raamatus. Või olin mina mingil põhjusel teemale vastuvõtlikum.
Nimedega oli ka väike nali sees (kellele on naljakas). Peategelase nimi Julia Grahn kõlab nagu julgran (jõulukuusk). Petteri perekonnanimi oli Niklasson, mistõttu oli ta hüüdnimi koolis petterniklas, mis slängis tähendab seda, mida sinepituubi pealt peegelpildis lugeda saab.
Tegelasi oli mitmesuguseid: lisaks 30+ peategelasele, kes kunagi mõtles, et hakkab oma unistusi ellu viima, aga polnud seni veel hakanud, ka ca 20-aastane tegelane, kes mõtles, et kohe varsti hakkab oma unistusi ellu viima. Ja nad vestlesid omavahel. Võis olla kasulik. Esines ka tegelaskuju "elutark vanem naine", kes ikka hästi ja usutavalt mõjub.
Olen rootsi romantilisi jutukaid sel aastal päris mitmeid lugenud ja neil on tihti sama probleem minu jaoks. Kõigepealt venitatakse põhiprobleemi lahendamisega, siis lahendatakse see järsku kiiresti ära ja ongi lõpp käes. Mingeid vestlusi peategelaste vahel, mida tahaks kuulda ja mida oleks loogiline kuulda, ei pakuta lugejale. Jääb kiirustatud mulje, lugu muutub pealiskaudsemaks ja ma pakun, et lugejale tegelikult meeldiks rohkem lugeda, kui see va õnnelik lõpp natuke kauem kestaks.
Lõpuks jälle oma lemmikteema juurde - eri vaatenurkadest jutustamine. Kui jutustatakse kahe inimese kaudu, siis olgugi nii. Siin olid need kaks Julia ja Petter. Aga see, kui keset raamatut tuleb järsku peatükk, kus on kolmanda (vähemtähtsa) tegelase vaatenurk, ja mingi aja pärast veel neljandagi tegelase oma... Tundub kuidagi juhuslik.
Kommentaarid
Postita kommentaar