Otse põhisisu juurde

Hiro Arikawa "Rändava kassi kroonikad"



Kirjanik on jaapanlane, aga raamatu stiil täitsa läänelik. Vähemalt minul polnud seda tunnet, et midagi seletamatut aga põhjapanevat on teistmoodi. (Selline tunne tihti on aasia kirjanduse puhul.)

Peategelane, nagu pealkiri vihjab, on kass. Tema nimi on Nana, mis tähendab seitset (sest tema sabaots hoiab ennast seitsmekujuliselt vms). Kassi omanik on Satoru. Koos rändavad nad külla mõnedele Satoru tuttavatele erinevatest eluetappidest. Saame kuulda, mida Nana elust ja inimestest arvab.


Lugedes sai taas kinnitust tõsiasi, et raamatud, mis räägivad loomadest, räägivad tegelikult inimestest. Või siis vähemalt sama palju inimestest kui loomadest. 

Arutlesin selle üle, mida arvan raamatutest, kus loom oskab mõelda ja teiste loomadega suhelda (moel, mis vähemalt lugeja jaoks on keelelisse vormi pandud). Aus vastus on, et ega ma esimese hooga selliste järele haara. 

Aga ei. Siin polnud probleem inimlike omadustega kassis ega laiemalt kassist peategelases. Õnnepalu "Mandala" oli ka kassiraamat ja see mulle väga meeldis. 

"Rändava kassi kroonikate" probleemid minu jaoks: lihtsakoeline, ettearvatav, klišeesid sisaldav, pisarat kiskuda üritav. Sarnane sel aastal loetud "Raamatujalutajaga". Ja nagu "Raamatujalutajagi" puhul leidub ilmselt palju inimesi, kelle jaoks see on just niuke ilusarmashea lugu, mida hingekosutuseks lugeda. See on tore. Igaühele oma raamat.

Hea poole pealt võib öelda, et raamatu sai kiiresti läbi, sest teksti oli lihtne lugeda.

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eurovisiooniväljakutse : III osa

21 - Your favourite performance Moldoval on tihti toredad simmanilood. Aastate tagant neid mäleta, aga tolles hetkes on  lõbus. Meeldejäävatest aga Rootsit esindanud 1984. aasta võitja  Herreys "Diggi-loo-diggi-ley" . 22 - Your favourite interval act  Muidugi on need rootslaste naljad olemas igast korrast, kui nad Eurovisiooni korraldavad, aga on ka Anneli ja Marku  "Muinaslugu muusikas" 2002. aastast. Markol on nii äge ülikond! 23 - Your favourite presenter / presenting team Siin saaks jälle rootslasi ja eestlasi mainida, aga meeldis ka hiljuti Suurbritannias, kus olid teiste hulgas Hannah Waddingham ja Graham Norton. Juba seetõttu, et teadsin eelnevalt selliste inimeste olemasolust.  24 - An entry that makes you laugh Milan Stanković "Ovo Je Balkan" -  2010. aasta Serbia laul. Ja üldse mitte halvas mõttes naerma. See lihtsalt rõõmustab mind kogu oma meeloluga. Niuke täitsa tõeline balkani popp. 2004. aasta Serbia ja Montenegro esindaja oli laul, kus kord...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...