Otse põhisisu juurde

Eesti Laul 2025

Mõned päevad on möödunud, vaatame, mida mäletan. 

1. Ant "Tomorrow never comes"
Tal oli mingi huvitav hele kostüüm. Lõpus hakkas igav juba. Siis kukutas end alla sellest trepist, mis laval oli.

2. Stereo Terror "Prty till the end of the world"
Olid niukesed möirahäälega lauljad värvitud nägudega. Säästu-Lordi? Mingitest klippidest on meeles, et hästi sõbralikud tüübid.

3. Janek "Frozen"
Ta oli mingis dušinurga moodi kuubikus. Aga miks duši alla kilemantliga minna? Tõenäoliselt parim laulja sel võistlusel. Ja laulu autorite hulgas oli Kjetil Mørland, kes hea mitu aastat tagasi ise Eurovisioonil käis ühe minu lemmikuima dramaatilise ballaadiga.

4. Kaisa Ling ja Räpina Jack "Tule"
Niuke jõulist jorisemist sisaldav lugu vist? Sõnad sellised, mis ka sõnad on. Selle konkursi kontekstis ehk liigagi diibid. Lõke oli laval ja lauljatel musta värvi riided, kaabud ka.

5. Johanna Elise "Eyes don't lie"
Meloodia isegi täitsa meeldis, aga enam ei meenu. Aga laulja aukudega kleit ei kao vaimusilmast. 

6. Felin "Solo anthem"
Etüüd teemal "Avril Lavigne 20 aastat hiljem". Mingi tellingute moodi konstruktsioon oli laval. Lauljanna tegi peaga äkilisi liigutusi. 

7. Elysa "The last to know"
Lugesin subtiitritest hoolega sõnu - öeldi, et olla isiklikud. Helesinine kleit oli õrnkaunis küll.

8. Gem98 "Psycho"
Tegi mingeid huvitavaid hääli vahepeal. Pigem oli positiivne eelarvamus tema suhtes, sest kusagilt klipist nägin, et ta on tavaelus kirjanduse õpetaja.

9. An-Marlen "Külm" (3.)
Laulja meenutas noort Kare Kauksi. See tümm, mis äkki peale pandi, ehmatas ära.

10. Frants Tikerpuu "Trouble"
Viis meeldis, aga ei meenu. Peamiselt seostub tausta laulnud Rolf Roosalu ja Lauri Pihlapiga (kes hakkab, tundub, vanemast peast George Michaeliks muutuma). 

11. Anna Sahlene "Low me low"
Vaat see järgmisel päeval kummitas. Kuigi jah, oli selline lugu nagu ikka Sahlene'i lood. Mind segab, kui ma laulu põhilausest aru ei saa. Mida tähendab love me low? (Mida tähendab love me high?) Kangesti jääb mulje, et laululoojatel said mõtted otsa ja hakati uusi väljendeid välja mõtlema.

12. Tuuli Rand "Rem"
Ulguvamat sorti laul. Laulja kleidi ülaosa oli kuldne (ja metallist?). 

13. Minimal Wind "Armageddon"
See mulle meeldis kõige rohkem. Sealhulgas asjaolu, et pärisbänd oli laval. 


14. Andrei Zevakin ja Karita "Ma ei tea sind" (2.)
Minu jaoks liiga vali, agressiivne, arusaamatu, ... Pigem on hea meel mitte mäletada. 

15. Tommy Cash "Espresso macchiato" (1.)
Hirmsas vaimustuses pole, midagi jubedat ka pole. Kas oleks naljakas öelda Tommy Cashi kohta normaalne? Mõtlen, mida ta sellega mõtleb, päris läbi hammustanud (vist) ei ole.

16. Marta Lotta "Tantsin veel"
Ei saanud täpselt aru, mis see laul olla tahab. Oli nagu mingite erinevate asjade (stiilide?) vahel. 

Ainult kahte laulu ("Low me low" ja "Espresso macchiato") suudaks praegu lambist laulma hakata. Noh, mõningaid ridu neist.

Kõige parem tol üritusel esitatud laul oli ju Dagö "Šveits" tegelikult. 

Koit Toome ja co poistebänd meeldis ka, sest nad esitasid (peamiselt) minuga mingil moel resoneeruvaid laule. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Helen Eelrand "Pasodoble"

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...