Otse põhisisu juurde

Carsten Henn "Raamatujalutaja"

 



Esimene raamat, mille täringuid veeretades välja veeretasin. Ja selline raamat, mille puhul oli pigem positiivne eelarvamus.

Nooh. Otse öeldes ei meeldinud. Minu jaoks läila ja lihtsakoeline.

Natuke samal põhjusel ei meeldinud, miks mulle pisarakiskumissaated ei meeldi. (Need, mille nimes on üks osa tihti sõna kodu või soojus või tunne.) Eesmärk on ju õilis ja igasugused kogukonnaprojektid kellegi aitamiseks aitavad tõenäoliselt omal moel lõpuks kõiki osalisi, aga teostus on enamasti selline, et mina ei suuda vaadata. Kui saan vaadates kohe aru, et asja eesmärk on panna mind ohkama, õhkama ja nutma, siis kohe ei taha ühtegi neist asjadest teha ja veel vähem kogu seda värki vaadata.

Seda raamatut lugedes tekkis sarnaselt mõte, et see kõik on mõeldud mind tohutult puudutama ja liigutama, aga ta kohe mitte ei teinud seda, kui asju (st kauneid ideid ja sügavmõttelisi mõtteid) nii otseselt välja öeldi. Kindlasti on võimalik ju ka niimoodi raamatut kirjutada, et ridade vahelt tuleb välja, kuidas raamatud maailma päästavad ja kuidas üksteise aitamine seda teeb. 

Mõtlesin algul korra, et huvitav, kas seda lugu äkki muinasjutuna pole mõeldud. Vist ei olnud. Olnuks ta päriselt muinasjutuna kirjutatud, siis oleks tõenäoliselt päris palju meeldinud.


Hea poole pealt seda, et raamatus oli viiteid paljudele teistele raamatutele, sealhulgas piisavalt tuntutele ja tavalistele, et ka minusugune neist kuulnud/neid lugenud võib olla. 

Ja kõige parem asi oli raamatu välimus. Mõnus väike formaat ja ilus kujundus. Sel raamatul on muide vahva kaanekujundus igas keeles, kuhu ta tõlgitud on. (Ja neid keeli on mingil põhjusel väga palju.)


Lugu räägib muidu 72-aastasest Carl Kollhofist, kes elab mingis Saksamaa linnas ja töötab seal raamatupoes. Raamatupoe varasem omanik ja Carli sõber on poe pidamise üle andnud oma tütrele, kellel on isast ja Carlist veidi teistsugune ettekujutus raamatupoendusest. Sellest tekib muidugi probleeme. Carl on raamatujalutaja - mõned poe püsikunded tellivad endale raamatuid koju ja Carl toimetab need neile kätte. Käest kätte. 

Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...