Maggie O'Farrell "Abieluportree"



Mulle väga meeldis see. Mitte et oleks mingi imeasi olnud, mida varem pole nähtud, vastupidi - niuke täitsa klassikaline ajalooline romaan oli.

Peategelane Lucrezia on sünni poolest di Medici, Firenze hertsogi tütar. Perekonnas peetakse teda väiksest peale teistsuguseks ja mitte alati heas mõttes. Lucrezia lähedasim inimene on lapsehoidja Sofia. Teismelisena pannakse ta mehele Ferrara hertsog Alfonso II-le, kes on mitme näoga mees ja keda ümbritsevad ka vastuolulised tüübid - salapärane sõber Baldassare, õed Elisabetta ja Nunciata. Lucreziale meeldib joonistada ja ta on selles hea ka. Nagu raamatu nimi vihjab, on ka sisus oluline üks portree, aga see on selline, mida ta pole ise maalinud, vaid selline, kus teda kujutatakse.


Intriig on selles, et kuigi 16-aastasena surnud Lucrezia ametlikuks surmapõhjuseks on tuberkuloos, siis ajaloos on levinud arvamus, et tegelikult oli tema surma põhjustajaks (või suisa tapjaks?) abikaasa Alfonso. Raamatu autor on siis fantaseerinud, mis juhtuda võis. 

Meeldis, et raamatu lõpus oli väike selgitus, kus autor rääkis, millistes kohtades ta mingil põhjusel pärisajaloo fakte muutnud oli. 

Juba varasemast teadsin, et Maggie O'Farrell on meisterlik sõnaseadja. Kohati oli stiil kroonikalikult kirjeldav, samas mitte kogu aeg või sel moel, et poleks tegelastele kaasa elanud. Ilusad ja kuidagi hästi täpsed kohtade ja looduse kirjeldused olid ja need polnud kunagi liiga pikad. 

Tõlgitud oli ka niimoodi, et kordagi ei tekkinud soovi tõllkijat puises otsetõlkimises süüdistada. Ilmselgelt tõlkija on hea eesti keele valdaja.

Polegi norida millegi kallal. Meeldis väga (näe, samad sõnad, mis alguses). 


Samalt autorilt varem loetud:

Piret Raud "Keedetud hirvede aeg"


Kõigepealt mainis Mart Juur kusagil, et Piret Raual on uus suurepärane romaan. Otsisin üles ja mõtlesin Mida pealkirja? Kui raamatu kätte võtsin, tekkis küsimus, mis kaanekujundus see on. Selline minimalistlikult... kummaline?

Pealkiri seletatakse raamatus ilusti ära ja hakkab loogilisena tunduma. Kuigi ka kaanekujunduse detailid muutuvad lugedes arusaadavaks, ei oska mina seda kujundust ikka ilusaks pidada.

Kas meilt seda tahetigi, et me võtaksime ümbritseva maailma ja keedaksime seda keedupotis nii kaua, kuni see on omadega täiesti läbi?

Mõeldud on vist nii, et siin oleks rohkem kui üks peategelane, aga minu jaoks oli põhiline siiski kusagil teismeeas Lill Aruvee. Tema perekonnale on pitseri jätnud kunstnikust isa tühistamine. Mitte sotsiaalmeedia mõjuisikute poolt nagu see tänapäeval käib, vaid võimu poolt, mis endisaegset kunsti enam sobivaks ei pea. Isa Harald ongi ehk kõige huvitavam tegelane - astub konkreetselt tegelasena vähe üles, on pigem nagu vari, kelle kohalolu siiski on pidevalt tunda.


Siin ei öelda, mis ajal tegevus toimub, aga on aru saada, mida mõeldud on. Kõhe maailm, kus inimesed võivad lihtsalt ära kaduda. Meri on üldise suletuse sümbol - sinna inimesed minna ei tohi, parem kui isegi merd ei näe.

Lille pere elab kortermajas, kus on erinevate vaadetega asukaid. Keegi, kes kedagi teist ettevaatlikuks teeb jm. Lill käib koolis, kus on erinevate vaadetega õpetajaid. Kunstiõpetajad on olulised, sest Lill on kunstihuviline, joonistab. Alguses küll salaja, sest arvab, et see võiks emale mitte meeldida või teda isaga juhtunu pärast kurvastada. 

Minustki pidi saama keegi, kes eelistab punasele seelikule juhuslikke vormituid riideid. Keegi, kes ei mõtle minevikule ega tee ka tulevikuplaane, vaid hoiab kramplikult kinni koduse oleviku pisiasjadest, mis ometi tuge ei paku. Keegi, kes kardab pidevalt, et võõrad inimesed ja harjumatud olukorrad võiksid talle sedamoodi külge hakata, et kallutavad ta tasakaalust välja ja kisuvad pikali. Keegi, kes on alla andnud, ilma et mingi võitlus üldse aset oleks leidnud.

Natuke fantaasiat on tegelaste kujutluspiltide näol ka. Peategelase voodi kõrval üles rivistunud põllulilled või sõrgadeks moonduvad käed. Natuke tekkis kujutlus, milline see lugu filmina võiks olla.

Lugedes mõtlesin, et see on selline raamat, mis kooli kohustuslikus kirjanduses ette võiks tulla. Inimhingede seisukohalt hästi usutav ja mitmekülgne ning ajaloo mõttes ka hariv.


Samalt autorilt varem loetud:

Eesti Laul 2025

Mõned päevad on möödunud, vaatame, mida mäletan. 

1. Ant "Tomorrow never comes"
Tal oli mingi huvitav hele kostüüm. Lõpus hakkas igav juba. Siis kukutas end alla sellest trepist, mis laval oli.

2. Stereo Terror "Prty till the end of the world"
Olid niukesed möirahäälega lauljad värvitud nägudega. Säästu-Lordi? Mingitest klippidest on meeles, et hästi sõbralikud tüübid.

3. Janek "Frozen"
Ta oli mingis dušinurga moodi kuubikus. Aga miks duši alla kilemantliga minna? Tõenäoliselt parim laulja sel võistlusel. Ja laulu autorite hulgas oli Kjetil Mørland, kes hea mitu aastat tagasi ise Eurovisioonil käis ühe minu lemmikuima dramaatilise ballaadiga.

4. Kaisa Ling ja Räpina Jack "Tule"
Niuke jõulist jorisemist sisaldav lugu vist? Sõnad sellised, mis ka sõnad on. Selle konkursi kontekstis ehk liigagi diibid. Lõke oli laval ja lauljatel musta värvi riided, kaabud ka.

5. Johanna Elise "Eyes don't lie"
Meloodia isegi täitsa meeldis, aga enam ei meenu. Aga laulja aukudega kleit ei kao vaimusilmast. 

6. Felin "Solo anthem"
Etüüd teemal "Avril Lavigne 20 aastat hiljem". Mingi tellingute moodi konstruktsioon oli laval. Lauljanna tegi peaga äkilisi liigutusi. 

7. Elysa "The last to know"
Lugesin subtiitritest hoolega sõnu - öeldi, et olla isiklikud. Helesinine kleit oli õrnkaunis küll.

8. Gem98 "Psycho"
Tegi mingeid huvitavaid hääli vahepeal. Pigem oli positiivne eelarvamus tema suhtes, sest kusagilt klipist nägin, et ta on tavaelus kirjanduse õpetaja.

9. An-Marlen "Külm" (3.)
Laulja meenutas noort Kare Kauksi. See tümm, mis äkki peale pandi, ehmatas ära.

10. Frants Tikerpuu "Trouble"
Viis meeldis, aga ei meenu. Peamiselt seostub tausta laulnud Rolf Roosalu ja Lauri Pihlapiga (kes hakkab, tundub, vanemast peast George Michaeliks muutuma). 

11. Anna Sahlene "Low me low"
Vaat see järgmisel päeval kummitas. Kuigi jah, oli selline lugu nagu ikka Sahlene'i lood. Mind segab, kui ma laulu põhilausest aru ei saa. Mida tähendab love me low? (Mida tähendab love me high?) Kangesti jääb mulje, et laululoojatel said mõtted otsa ja hakati uusi väljendeid välja mõtlema.

12. Tuuli Rand "Rem"
Ulguvamat sorti laul. Laulja kleidi ülaosa oli kuldne (ja metallist?). 

13. Minimal Wind "Armageddon"
See mulle meeldis kõige rohkem. Sealhulgas asjaolu, et pärisbänd oli laval. 


14. Andrei Zevakin ja Karita "Ma ei tea sind" (2.)
Minu jaoks liiga vali, agressiivne, arusaamatu, ... Pigem on hea meel mitte mäletada. 

15. Tommy Cash "Espresso macchiato" (1.)
Hirmsas vaimustuses pole, midagi jubedat ka pole. Kas oleks naljakas öelda Tommy Cashi kohta normaalne? Mõtlen, mida ta sellega mõtleb, päris läbi hammustanud (vist) ei ole.

16. Marta Lotta "Tantsin veel"
Ei saanud täpselt aru, mis see laul olla tahab. Oli nagu mingite erinevate asjade (stiilide?) vahel. 

Ainult kahte laulu ("Low me low" ja "Espresso macchiato") suudaks praegu lambist laulma hakata. Noh, mõningaid ridu neist.

Kõige parem tol üritusel esitatud laul oli ju Dagö "Šveits" tegelikult. 

Koit Toome ja co poistebänd meeldis ka, sest nad esitasid (peamiselt) minuga mingil moel resoneeruvaid laule. 

Lotta Olsson "Surnute tõeline arv"


Ega ma ette teadnud, millest see raamat on. Vaatasin, et näe, mingi rootslane Loomingu Raamatukogus, loeks siis. Pealkiri "Surnute tõeline arv" muidugi mingit naljalugu ei tõotanud.

See on veel üks lugu 21. sajandi heaoluühiskonnas elavast naisest, kes mingil põhjusel ei ole õnnelik. Räägib ära, mis tema elus toimunud on. Seigad lapsepõlvest, teismeeast ja täiskasvanuelust. Perekond ja mõningad meesterahvad, pöördumised Freya poole, elu ja surm ning nende üle otsustamine. 

Selliseid raamatuid on viimastel aastakümnetel päris palju tulnud. Ikka olen sattunud neid lugema ja mingist hetkest tuleb iga järjekordsega mõte et ahah, jälle üks selline, juba tean, mis siit tuleb. Samas on ju ootuspärane, et oma lugu ära rääkivate naiste raamatuid on palju. (Mitte et see raamat kuidagi biograafiline oleks, aga põhimõtteliselt.) Kirjandus peegeldab ikka ühiskonda.

Siin oli teravust muidugi, püüdu šokeerida? Tunde küsimus, kas detailideni ausalt kirjutamine on šokeerimispüüd lihtsalt seepärast, et võib lugejas ebamugavust tekitada. Samas oli ka vähe pehmemaid kommentaare turvalist elu elavate tänapäeva inimeste naljaka käitumise kohta. Või oli see siiski kriitika? Kuidas võtta jällegi.


Raamatu lõpus olnud intervjuus autoriga öeldi, et Lotta Olsson pole kirjanik, keda juhib lugu, vaid pigem luuletaja, kes vahepeal proosat kirjutab. Keelega on ta tõesti sina peal. Kirjutatu oli haarav lugeda ja kuna ta nagunii masendav oli, siis haaravuse tõttu häiris ja masendas veelgi enam. Ja väga lineaarset lugu tõesti polnud. 

Samuti sai intervjuust teada, et eestikeelse tõlke jaoks mõtles autor spetsiaalselt ühele tegelasele nime välja. Tegelane, kes rootsi keeles oli lihtsalt han (meessoost tema), on eestikeelses raamatus Christer. Sest sõna tema on reserveeritud peategelasele (rootsikeelses väljaandes hon ehk naissoost tema). 

Tõlke juures oli veel huvitav, et Stockholmi linnaosa Vasastan oli Vaasalinnaks ära tõlgitud. Otseselt ei tahagi sellega vaielda, lihtsalt mõtlesin, et igasuguseid linnaosi on ju erinevates linnades olemas, mille nimed põhimõtteliselt tõlgitavad on, aga tavaliselt neid ei tõlgita. 

Peedu Saar "Loomad"

 


Esimesed sõnad ma olin putukaks muutunud ütlevad päris palju. Putukas pole ainuke, kelleks selle raamatu käigus muututakse. Linnuks muututakse, jäneseks ka, kasteheinakski. Miks? Mida see tähendab? Ega selgelt öelda, otsusta ise. 

Ma olin esimesest leheküljest peale võlutud, sest mulle lihtsalt nii meeldib selle autori kirjutamise stiil. Ehk on kelmikas see sõna, mida otsin. Või õhinaga jutustav, nagu Saare "Mailaste" juures olen öelnud. 

Loomadest (ja taimest!) kirjutatu puhul on tunda, et kirjutaja pole tänapäeva loodusest võõrdunud betooniinimene, vaid pigem ikka ongi looduslaps. On põhimõtteline vahe, ma mõtlen. Kas kirjutada nagu looduse valitseja või kirjutada nagu osaline looduses. Ehk siin ongi üks selle raamatu suuri ideid. Kõik on seotud.

Aga inimestest eraldi räägitakse ka. Meil on Üks ja Teine. Üks on naine ja teine on mees (või oli vastupidi?) See on armastuslugu, mis tabab väga peenelt inimsuhete nüansse. Vaimukas ja mitmes kohas äratundmist pakkuv. 


See pole raamat, kus kõik lõpuks täiesti selgeks tehakse. Enda asi, mida siit välja loed. Kui ka suurt ideed ei loe, siis ehk mõnigi (peatükk) on mõtlemapanev ja hariv.

Ühtlasi on see selline raamat, mida lugedes tekkis korduvalt küsimus, kust ja kuidas ometi tuleb ühel inimesel idee säärast asja kirjutada. Või pigem ehk nõnda, et kust tuleb mõte mingit ideed sellisel moel teostada. Küll on hea, et mõnel tuleb.


Samalt autorilt varem loetud:

Carsten Henn "Raamatujalutaja"

 



Esimene raamat, mille täringuid veeretades välja veeretasin. Ja selline raamat, mille puhul oli pigem positiivne eelarvamus.

Nooh. Otse öeldes ei meeldinud. Minu jaoks läila ja lihtsakoeline.

Natuke samal põhjusel ei meeldinud, miks mulle pisarakiskumissaated ei meeldi. (Need, mille nimes on üks osa tihti sõna kodu või soojus või tunne.) Eesmärk on ju õilis ja igasugused kogukonnaprojektid kellegi aitamiseks aitavad tõenäoliselt omal moel lõpuks kõiki osalisi, aga teostus on enamasti selline, et mina ei suuda vaadata. Kui saan vaadates kohe aru, et asja eesmärk on panna mind ohkama, õhkama ja nutma, siis kohe ei taha ühtegi neist asjadest teha ja veel vähem kogu seda värki vaadata.

Seda raamatut lugedes tekkis sarnaselt mõte, et see kõik on mõeldud mind tohutult puudutama ja liigutama, aga ta kohe mitte ei teinud seda, kui asju (st kauneid ideid ja sügavmõttelisi mõtteid) nii otseselt välja öeldi. Kindlasti on võimalik ju ka niimoodi raamatut kirjutada, et ridade vahelt tuleb välja, kuidas raamatud maailma päästavad ja kuidas üksteise aitamine seda teeb. 

Mõtlesin algul korra, et huvitav, kas seda lugu äkki muinasjutuna pole mõeldud. Vist ei olnud. Olnuks ta päriselt muinasjutuna kirjutatud, siis oleks tõenäoliselt päris palju meeldinud.


Hea poole pealt seda, et raamatus oli viiteid paljudele teistele raamatutele, sealhulgas piisavalt tuntutele ja tavalistele, et ka minusugune neist kuulnud/neid lugenud võib olla. 

Ja kõige parem asi oli raamatu välimus. Mõnus väike formaat ja ilus kujundus. Sel raamatul on muide vahva kaanekujundus igas keeles, kuhu ta tõlgitud on. (Ja neid keeli on mingil põhjusel väga palju.)


Lugu räägib muidu 72-aastasest Carl Kollhofist, kes elab mingis Saksamaa linnas ja töötab seal raamatupoes. Raamatupoe varasem omanik ja Carli sõber on poe pidamise üle andnud oma tütrele, kellel on isast ja Carlist veidi teistsugune ettekujutus raamatupoendusest. Sellest tekib muidugi probleeme. Carl on raamatujalutaja - mõned poe püsikunded tellivad endale raamatuid koju ja Carl toimetab need neile kätte. Käest kätte. 

Täringuväljakutse

Tegin tegelikult juba aasta alguses endale ühe väljakutse ka, sedakorda täringutega. Et kui vahepeal mõtlen, mida lugeda, siis veeretan täringuid ja nemad ütlevad. Raamatud sain oma lugemisnimekirjast (nii sellest, mis kusagil kirjalikult, kui sellest, mis suvaliselt peas). 


Eesti autorite raamatuid siia ei pannud. Ja pole ka endal ära keelanud mõnda noist raamtuist suvalisel hetkel lugeda, ilma et täringuid veeretanud oleks. Või lugemata jätta, kui raamat näiteks pole kättesaadav sel hetkel, kui juhusejumal mind teda lugema suunab. 




Priit Põhjala "Juhuslike sõnade raamat"


Pole palju asju, mis mulle rohkem meeldiks kui juhuslikud sõnad ja lood nende mõnikord kaunis juhuslikust päritolust.

"Juhuslike sõnade raamat" on kogumik Priit Põhjala Õpetajate Lehes ilmunud artiklitest, igaühel pealkirjaks üks sõna. Ongi juhuslikud sõnad - mõned igapäevased, mõned vähelevinud, aga siiski teada, mõned sellised, millest polnud kuulnudki. Räägitakse sõnade päritolust, põhjustest, miks nad mingil hetkel tähelepanu on äratanud, kas on keeles kinnistunud või kadumas/kadunud. 

Artiklid pole pikad, lugeda on lihtne, kirjutaja ei targuta. Tundub, et on siiralt keelerikkuse usku.

Mõned minu jaoks tähelepanuväärsed sõnad, mida nimetati:
  • aeglema - võimalik vaste ingliskeelsele sõnale procrastinate
  • münt - laad, mood, maitse, värving (nukra mündiga sõna, hallika mündiga kleit)
  • lumepõlv - lumine aeg aastast
  • pööriaeg - kevad ja sügis (näiteks pööriajajope)
  • taevarand - horisont, silmapiir (Elvi Lumeti tõlgetest)
  • pordusundija - peatükist "Sutenöör" sünonüümina samale sõnale, algselt Georg Mülleri 1603. aasta jutlusest
  • pardel ja talle 1972. aasta sõnavõistlusel pakutud alternatiivid (näiteks sakuti, habemevõrr, habemenäkits, vuntsvusser, lõur, nudik, karvats)
  • repunseerima - 1930. aastate algupoolel Tartus tudengkonna seas palju nalja põhjustanud sõna, mis võis tähendada seda, mida parajasjagu tarvis oli (ehk ükskõik mida)

Mina lugesin raamatu järjest läbi, aga mõtlen, et ta võiks olla ka sobiv öökapiraamat, kust vahepeal üks või paar sõnalugu lugeda. Kui järjest ei viitsi võtta, võib raamatu lõpus olevast registrist meelepärase sõna leida. Nimede register on ka - juhuks, kui tahta mõnel juhuslikul kolmapäevaõhtul näiteks just Aaviku või Krossiga seotud sõnade kohta lugeda. 

Viiteid igasugustele keele ja sõnadega seotud raamatutele on ka mitmeid, saab edasi lugeda, kui tuju on.

Ainult seda, kes on ühes loos nimetatud olmepiigad, pole siiani välja mõelnud. 



Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"


Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa". Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri. 

Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume.

Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on! 

Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütleme, et kasvatuslik moment asja juures on hästi arusaadav. 

Pealkiri "Elamiseks liiga pikk" on ka tegelikult kahemõtteline. Ilmselges mõttes see, et Magali arvab end kasvu poolest liiga pika olevat, aga ühe koha peal arutletakse ka selle üle, kas 98 aastat on elamiseks liiga pikk (aeg).

Magali on tähelepanelik ja vaimukas ja üldse üks lahe tüdruk. Raamatu lõpus teeb ta ühe eriti tubli liigutuse, mida usun, et paljud 13-aastased teha ei julgeks. (Ja ma ei mõtle suudlemisvärgi kindlameelset enda kätesse võtmist, kuigi seda ta teeb ka.)


Kui vahepeal poleks mainitud mingeid WhatsAppi gruppe vms kindlalt praegusele ajale viitavat, siis mina mõtleks, et loo tegevus toimub mõned aastakümned tagasi. Ei ole arvutimängusõltuvuses lapsi ega entusiastlikke telefonirullijaid. Magalile meeldib suisa oma maja trepikojas hängida! Puha eelmise sajandi teema. Mõnevõrra ka see, et naabrid üldse üksteist tunnevad. 

Naabrite tundmise osas tehti tegelikult 21. sajandile peeni vihjeid küll. Üks noorpaar elas ses trepikojas, keda pea kunagi näha polnud. Kui oli, siis liikusid nad väga vaikselt ja omaette hoides. (Ma tundsin ennast ära küll.) Samas Magali nende nimesid siiski kuidagi teadis.

Ma tõesti arvan, et see on üks tubli ja teravmeelne raamat. Ehk veel kõige rohkem meeldisid mitmesugused raamatu sisse puistatud detailid, mis tegevuses polnud olulised, aga s i s u s olid kokku lõpuks väga olulised. (Näiteks kogu haskist koera Snow'ga seotud teema - kuidas ja miks erinevad inimesed temaga suhtlesid. Aga mitmed muud asjad ka.)


Edmund Crispin "Kadunud mänguasjapood"


Täitsa ootamatult sain tõuke selle raamatu lugemiseks raadiosaatest. Millegipärast lõi jaanuari alguses pähe, et kuulaks "Rahva oma kaitset". (Mingil varasemal aastal on veel nõnda juhtunud. Ei tea miks.)

Ühes saates rääkis Kivirähk sellest raamatust. Et on üleüldiselt tore lugu ja tegelikult mõrvalugu polegi kõige muu kõrval ehk nii oluline. Kõlas nagu krimka minu maitsele, sest nii vähe kui neid loen, siis peamiselt just kõige muu kui mõrvaloo pärast.

Oligi selline raamat nagu lubatud. Põhjus, miks "Kadunud mänguasjapood" mulle meeldis, on tegelikult sama kui põhjus, miks "Rahva oma kaitset" kuulata tahan. Raamatus on kaks peategelast, saates kaks saatejuhti. Mulisevad mõlemad ja pole kuigi oluline, millest parajasti jutt käib, sest juba hääletoon ise ajab naerma, nagu ka teravmeelne sõnakasutus. (Raamatu puhul oleks hääletooniks ilmselt siis üldine stiil.)

Raamatu kaks põhimeest on luuletaja Richard Cadogan ja Oxfordi kirjandusprofessor Gervase Fen. Aasta on 1938 ja Cadogan tuleb Oxfordi puhkusele, satub aga hoopis koos Feniga mõrvalugu lahendama. Oxford oma pubide, vintis tudengite ja muidu pisut kaootilise elurütmiga tiksub taustal (aga on esil).


Sisus (ja sellega seonduvalt ka joonealustes märkustes) oli hulgaliselt viiteid inglise kirjandusele, mõrvalugu oli ka ühe kirjanduslikku päritolu vihjega seotud. Vahepeal Fen ja Cadogan mängisid ajaviiteks mingeid mänge, näiteks kõige talumatumad raamatutegelased või kõige loetamatumad raamatud (siin pakuti esimesena välja "Ulysses"). 

Raamat on juba pea 80 aastat vana, ilmus esmakordselt 1946. Kui seda tiitellehe pöördelt teada poleks saanud, poleks kirjutamise stiili järgi aru saanud. Oli selline ajatult vaimukas. Ja tõlgitud nõnda, et vaimukus kaduma ei läinud. 

"Kadunud mänguasjapood" on hetkel ainuke eesti keeles ilmunud Gervase Feni krimilugu. Kokku kirjutas Edmund Crispin neid üheksa.

Chimamanda Ngozi Adichie "Americanah"


Nigeeria tüdruk Ifemelu on koolis tubli õpilane ja läheb poiss-sõber Obinze ergutusel USA-sse ülikooli. Raamat on peamiselt sellest, kuidas ta USA-s kohaneb või ei kohane, mida ühiskonna kohta tähele paneb. Viimase jagamiseks hakkab ta blogi pidama. Mitmed blogipostitused on raamatus ka ära toodud. 

Lugu on rassi(de)st ja rassismist.

Plusse ja miinuseid oli mu jaoks ses raamatus. Alustan miinustest, et saaks positiivsemaga lõpetada. 

1. Selle jaoks, mida öelda taheti, oli mu meelest žanr vale. Nii otsese arvamusavalduse puhul võiks kirjutada esseekogumiku, artikleid vms. Romaani lugejana tekkis tunne, et teemat üritatakse mulle kurku suruda. Sellisel puhul kokkuvõttes vahet pole, mida autor ütleb või kas sellega nõustun - minu jaoks on see ebameeldiv, sest vorm, mida kasutatakse, ei sobi.

2. Raamat üritas liiga suurt tükki hammustada, liiga paljudest asjadest ühes loos kirjutada. Kui põhilugu oli see, mida Ifemelu USA-s läbi elas, siis milleks pookida sinna külge näiteks lühiülevaade sellest, milline oli tema poiss-sõbra Obinze kogemus immigrandina Suurbritannias? Miks peaks üsna suvalistest tegelastest koosnev seltskond mõni lehekülg enne raamatu lõppu hakkama arutlema Nigeeria majanduse üle? 500 leheküljest oleks kindlasti andnud vähema peale tulla. Siis võib-olla poleks ka lõpus alguse meenutamisega raskusi olnud.

Samal ajal oli põhiloos asju, millest praktiliselt üldse ei räägitud. Mida Ifemelu USA-s ülikoolis õppis? Kuidas tal ülikoolis läks? Ühe korra mainiti ülikoolis käimist - siis, kui kusagil loengus rassi teemadel arutelu toimus. Järgmisel hetkel läks ta juba tööle, seega kool oli vist läbi. Aga töökoht ka lihtsalt oli, sellest suurt ei räägitud.

3. Mul lugejana tekkis lootusetuse tunne. Nii palju asju toodi välja, mis on halvasti, aga eriti ühtegi lahendust ei paistnud pakutavat. Mis siis saab?

4. Ajaliselt läks lugu natuke ujuma. Ma ei tea näiteks kui vana Ifemelu raamatu lõpus oli. Algul kuidagi pidasin järge, et keskkool lõppes, ülikool tundub et ka, aga siis ei saanud enam aru, mis hetkel oli möödunud aasta või kolm või viis.

Asjad, mis meeldisid:

1. See, et praktiliselt kogu Ifemelu lugu räägiti ära selle aja jooksul, kui ta juuksuritoolis istus. Juustega seonduv oli raamatus läbivalt teemaks ja sümboliseeris ilmselt erinevust, nii et juuksur oli huvitavalt valitud koht. 

2. Ifemelu sugulase tädi Uju tegelaskuju kõrvalliin oli väga huvitav. Ka tema läks USA-sse, aga teistel asjaoludel kui Ifemelu. Sai kahe loo erinevusi paralleelselt vaadelda.

3. See, kuidas kirjeldati Ifemelu poiss-sõpra Obinzet. Lugesin ja mõtlesin, kas tõesti saab üks inimene nii täiuslik olla. Aupaiste oli pea kohal kogu aeg. Siis sain aru, et see oli ilmselt teadlikult nõnda tehtud, sest pidime vaatama Obinzet Ifemelu idealiseerivast vaatepunktist. Päris lõpus üks tegelane kinnitas minu ideed, küsides, kas Ifemelu ikka aru saab, et mitte kõik inimesed ei näe Obinzet nii nagu tema.

4. Autor on keelega heades suhetes.



Samalt autorilt varem loetud:

Nikola Huppertz "Kaunis nagu kaheksa"

 


Selle raamatu tõmbasin raamatukogus suvaliselt riiulist välja. "Kaunis nagu kaheksa" tundus kaunis ebatavaline pealkiri. 

Malte on 12-aastane poiss, kellele väga meeldib matemaatika. Ta on matemaatikas andekas ka, käib endast märksa vanematega matemaatikaringis näiteks. Kaheksa on tema lemmiknumber. Ta seletab ära ka mis põhjusel. Üks tüdruk matemaatikaringist, kes Maltele meeldib, on ka tema meelest kaunis nagu kaheksa.

Lugu saab alguse sellest, et Malte ning tema ema-isa juurde on ajutiselt elama tulnud isa tütar Josefine. Viimane on mässuline teismeline, kes isa suurem fänn ei ole, Maltega seevastu saab hästi läbi. Teemaks tuleb see, mis enne Malte sündi juhtus - mis asjaoludel isa ja Josefine ema lahku läksid, miks suhted Josefine ja isa vahel katkesid, kas keegi peaks ennast ses olukorras süüdi tundma. 

Päris head tummised ja tõsised teemad. Mille lahendamisel minu meelest see isa jäigi suht uduseks kujuks. Mingeid lauseid ta seal ütles küll, aga minu jaoks polnud selge kuidagi. See võis vabalt olla ka nii mõeldud, sest vaatasime asja siiski 12-aastase vaatepunktist. Maitea kui paljud 12-aastased täiskasvanuid lõpuni mõistavad.

Siiski oli see arusaadavalt täiskasvanu poolt kirjutatud raamat. Mitte selles mõttes, et lastele arusaamatu oleks. Lihtsalt aru on saada, et täiskasvanu üritas võtta lapse vaatepunkti ja kirjutas. Mõne lasteraamatu puhul pole nii palju aru saada.


Malte oli lahe poiss. Talle päriselt meeldiski matemaatika. Nohikutest peategelastega raamatud on ikka huvitavamad kui muud. Ma ütleks et loogiline, aga kõik ilmselt ei nõustu.

Saksamaal toimus kogu see lugu. Nikola Huppertz on saksa kirjanik. "Kaunis nagu kaheksa" ilmus eesti keeles 2022 ja 2024. aastal on Vesta kirjastus ilmutanud ka Huppertzi raamatu "Elamiseks liiga pikk" pikakasvulisest 13-aastasest tüdrukust.

Helen Käit "Suur suveseiklus Sillamäel"


Eesti raamatu aasta on ju. Eelmisel aastal lugesin vist 6 Eesti autorite raamatut. Mõtlesin, et sel aastal võiks lugeda 12. Igas kuus üks. Minimaalselt. Esimene ongi loetud juba. Panin talle rukkilillemärgise juurde ja puha.

6-aastane Salandra on venna, ema ja ema sõbrannaga suvereisil. (Isa on Soomes tööl, olgu öeldud.) Plaan on Narvast Rakverre linnust (ja sealset luukerega õõvakambrit) vaatama minna, aga auto läheb Sillamäel katki ja muidugi võtab selle parandamine just nii palju aega, et jõuaks vahepeal Sillamäel paaripäevase rannapuhkuse veeta. 

Kui see raamat ilmus, oli temast vist lugu AK kultuuriuudistes. Igal juhul jäi kusagilt kõrva, et selline asi on kirjutatud. Pealkiri täitsa intrigeeris. Tundus tavapäratu, et mingi lasteraamatu tegevus toimub konkreetselt Sillamäel. Samas miks ta ei võiks seal toimuda. Mulle üldse meeldib, kui tegevus mingis konkreetses kohas toimub. Nimetatakse ja kirjeldatakse kohti, mis päriselt olemas on. Selle maja, mis kaanel on, võib näiteks lihtsa vaevaga välja guugeldada. Ööbima saab ka minna, see on hotell.

Tohutult palju ei juhtunud siin, aga ei saa ka öelda, et auto katkiminek pole sündmus. Või rannaskäik või koera jalutamine. 

Nagu mul tihti, on jube raske lasteraamatute kohta midagi öelda. Püüan enamasti lihtsalt aru saada, kas raamat on sihtrühma osas vastutustundlik. See tundus olevat. 

Ema sõbranna Mareta oli lahe tegelane. Usun mõistvat, millist kuju täpselt tema näol oli luua püütud.

Illustratsioonid (autor Sirly Oder) olid armsad. Vast sellised, mis lastele ka võiksid meeldida. 

Minu selleaastane statistikakiiks.
Kirjutan iga raamatu juures välja mõned andmed peategelase kohta.

Nime Salandra nähes mõtlesin, kas autor on "Lohetätoveeringuga tüdruku" fänn. Statistikaameti eesnimede statistika leht sellise nime kohta midagi ei ütle. Liiga vähe nime kandjaid.

Kokkuvõte 2024 : ühe lausega

Loe kui ...

  • Joonas Sildre "Kahe heli vahel : graafiline romaan Arvo Pärdist"
    huvitab kuulsa inimese elulugu ja sa ei arva, et graafilised romaanid on mingi jolka-jalka

  • Susan Rogers / Ogi Ogas "Nii see kõlab"
    tahad teada, miks muusika sulle (ja üldiselt inimestele) sellist mõju avaldab
  • Priscilla Morris "Black butterflies"
    soovid lugeda inimeste hakkamasaamisest sõjaaegses piiramisrõngas olevas linnas
  • André Aciman "Kutsu mind oma nimega"
    hindad kaunis keeles kirja pandud lugu

  • Robert Seethaler "A whole life"
    sulle meeldivad rahulikult kulgevad raamatud, mis siiski ruttu läbi saavad
  • Margaret Atwood "Penelopeia"
    arvad, et mütoloogia on aktuaalne ka 21. sajandil
  • William Makepeace Thackeray "Edevuse laat"
    sul on aega ja kannatust
  • Astrid Lindgren "Madicken"
    pole seda veel lugenud. (Korra elus võiks ikka "Madlikest" lugeda ju.)

  • Mario Vargas Llosa "Paha tüdruk"
    meeldivad libeda sulega autorid, kes on samas head autorid
  • Aleksandr Puškin "Jevgeni Onegin"
    riime ei karda
  • Richard Osman "Kõige viimane saatan"
    eelmised osad on loetud


  • Rabih Alameddine "Ülearune naine"
    tahaksid väärtkirjandust lugeda, aga ei tea, millist raamatut võtta (siin on tohutu hulk viiteid maailmaklassikale)
  • Colm Toibin "Long Island"
    oled lugenud Colm Toibini raamatut "Brooklyn" 
  • Kate Morton "The secret keeper"
    sobib paljude keerdkäikudega ajalooline romaan
  • Meri Valkama "Sinu Margot"
    huvitab raamat, mis sunnib ehk eestlase tavapärasest vaatest välja astuma
  • Rebecca Wait "I'm sorry you feel that way"
    sind ei sega, et tegelased on kogu aeg õnnetud
  • Ewald Arenz "Suur suvi"
    meeldivad korralikult kirjutatud noortekad, mis ülikiiresti ei kulge
  • Sven Mikser "Vareda"
    vt eelmist
  • Astrid Lindgren "Alla vi barn i Bullerby"
    tahad keelt õppida, hea lihtne lugu
  • Alex Schulman "Malma jaam"
    head, kuid masendavad raamatut on sinu teetass
  • Tarjei Vesaas "Jääloss"
    õues on 30 kraadi sooja ja toas on ka palav ja tahad midagi jahutavat (siin on häid vanakooli Norra talve kirjeldusi)
  • Robert Seethaler "Tubakapoodnik"
    oled (hiljuti) Viinis käinud - mainitakse kohti, mis ilmselt tuttavad tulevad

  • Katarina von Bredow "Flyga högt"
    meeldivad ladusad noortekad
  • Monika Undo "Keele konksvingerdusi"
    tahad sõnavara täiendada. See raamat võib olla helem sinu päevas
  • Joonas Sildre "Värviline Mägi"
    ei karda vähe julgemaid joonistusi ega värve
  • Florian Illies "1913. Sajandi suvi"
    huvitab teistsuguses vormis ajalooline romaan
  • Alice Oseman "Solitaire"
    leiad samastumiskohti pessimistliku ja sarkastilise teismelise tüdrukuga
  • Holly Williams "Millal on armastuse aeg?"
    tahad alternatiivset ülevaadet Suurbritannia lähiajaloost


  • Synne Sun Løe "Vihane psühholoog"
    leiad, et sul on huumorimeelt
  • Banana Yoshimoto "The premonition"
    soovid kauni välimusega raamatut, mille lugemine kaua aega ei võta
  • Jenny Mustard "Okay days"
    kõik need kaasaja noorte naiste lood peale lähevad
  • Clarice Lispector "Tähetund"
    tahad stiili poolest ebatavalist raamatut
  • Kyung-Sook Shin "Violets"
    huvitud muuhulgas lillesortidest
  • Daniel Schreiber "Alone"
    tahad lihtsas keeles kirjutatud raamatut, millele saaks aeg-ajalt kaasa noogutada
  • William Faulkner "Kui ma olin suremas"
    meeldivad stiili poolest ebatavalised raamatud
  • Peter Høeg "Preili Smilla lumetaju"
    sulle meeldib Stieg Larssoni "Lohetätoveeringuga tüdruku" sari + suudad keskenduda
  • Francesc Mirailles "Armastus pisiasjades"
    natuke kummaline kõlab pigem komplimendina


  • Jenny Jackson "Pineapple Street"
    kollased esikaaned meeldivad?
  • Becca Freeman "The Christmas orphans club"
    meeldib lugeda sõpruskondadest
  • André Aciman "Find me"
    "Kutsu mind oma nimega" on enne loetud
  • Tauno Vahter "Elevandi üksildus"
    oled mõnda tema raamatut varem lugenud (sest ma seda esimesena ei võtaks)
  • Bernard Schlink "Homecoming"
    ... Loe parem Schlinki raamatut "Ettelugeja"
  • Rachel Lynn Solomon "Past Present Future"
    raamat "Eile. Täna. Homme" on enne loetud
  • Adib Khorram "The breakup lists"
    meeldivad ameerika kooliromaanid, kus tegelaste hulgas nii kooliteatriga tegelejaid kui sportlasi
  • Natasha Lester "The three lives of Alix St Pierre"
    sind huvitab muuhulgas moeajalugu 
  • Maria Sveland "Bitterfittan"
    feministlik kirjandus tundub söödav
  • Anders Paulrud "Som vi älskade varandra"
    meeldib lugeda sõpruskondadest
  • Katarina Widholm "Südametuksed"
    meeldivad pisut vanamoodsas stiilis kirjutatud raamatud (mille tegevus on ka aastakümneid tagasi)
  • Bengt Ohlsson "Swing"
    Leedu svingerite puudumisel kõlbavad ka Rootsi svingerid
  • Martina Haag "Det är något som inte stämmer" / "Midagi on valesti"
    meeldivad tabavalt kirjeldatud emotsioonid
  • Margus Luik "Elu Elisabethiga"
    pakub huvi, milline võis olla elu 1939. aasta Tallinnas

  • Barbro Lindgren "Världshemligt"
    huvitavat näidet lasteraamatust, mis on ajaga pigem ära vananenud
  • Katarina Widholm "Soojad käed"
    "Südametuksed" on loetud
  • Rick Riordan "Percy Jackson ja Välguvaras"
    meeldivad lood, kus lõikuvad tänapäev ja antiikmütoloogia
  • Lasse Lønnebotn "Vendade vägi"
    vähemalt kuulnud oled, kes need Bø-vennad on
  • Juan Rulfo "Pedro Paramo"
    oled valmis, et vahepeal ei saa aru, kes ja mis ajas räägib

  • Triin Talk "Auhind õigesti elatud elu eest"
    meeldivad lood ühe elu alternatiivsetest variantidest
  • William S. Burroughs "Junky"
    tahad narkomaani kohta lugeda
  • Ethan Hawke "Ash Wednesday"
    meeldivad väga pikad dialoogid

  • Dawn Powell "The locusts have no king"
    soovid olla lugenud näidet 20. sajandi I poole obskuursevõitu kirjandusest
  • Haruki Murakami "Tantsi, tantsi, tantsi"
    sulle Murakami meeldib (see pidada palju ütlema)
  • Nina Wähä "Babetta"
    ... Sama kirjaniku "Testament" olevat parem
  • Marian Keyes "Täiskasvanud"
    meeldivad paljude tegelastega perekonnalood

  • Jennifer Niven "Breathless"
    klišeed ei sega
  • "Meister : enese leidmise teekond"
    oled toas, kus pole midagi teha ja see raamat on seal ainuke?
  • Toon Tellegen "Siili igatsus"
    soovid meelde tuletada, millised loomad kõik maailmas olemas on
  • Sophie Gonzalez / Cale Dietrich "If this gets out"
    huvitavad kõik põhjused, miks kuulsas poistebändis olemine on raske

  • Meghan Quinn "Vacation wars"
    tahad lihtsat inglise keelt harjutada
  • Becky Dean "Armastus ja teised suured lootused"
    oled jälle kusagil igavas toas, kus on ainult see raamat

  • Heather Darwent "The things we do to our friends"
    sind kaanepilt intrigeerib (kuigi ma sain küll tünga)
Tellimine: Postitused (Atom)