Otse põhisisu juurde

Clarice Lispector "Tähetund"

Leidsin selle kirjaniku ja raamatu ESTERi sirvimise kaudu. Clarice Lispector oli nii lahe nimi, et ei saanud seda tähelepanuta jätta. Polnud temast enne kuulnud, aga tuleb välja, et tegemist on Brasiilia kirjanduse 20. sajandi ühe omapäraseima häälega. 

Kui juba igasugused tutvustused ja järelsõnad ütlevad, et tema stiil on pehmelt öeldes omapärane ja otse öeldes suisa imelik, siis ikka ongi imelik. Aga mitte nii segane, et jälgida ei suudaks. Lihtsalt kaldub jutuga mitmes suunas ja armastab sõnadega mängida. Kordusi armastab ka (tõde on tõde jms).

"Tähetund" räägib põhimõtteliselt ühe Kirde-Brasiiliast pärit neiu elust Rio de Janeiros, aga see räägib ka kirjanikust, kes temast kirjutab. Kirjanik pole raamatus Clarice Lispector, vaid [sisesta siia mingi mehenimi]. Kirjanik räägib alguses, kuidas ta kohe hakkab kirjutama lugu ühest tüdrukust, lõpus näiteks mainib, et ega ta tegelikult pole veel otsustanud, kuidas seda lugu lõpetada jms. Ühesõnaga autor on ka tegelane. 

Clarice Lispector elas aastail 1920-1977, aga ka 2024. aastal on ta sotsiaalmeedias ikka esile kerkiv kuju. Ta oli vägagi isiksus ja tõmbas endale tähelepanu. Lisaks levivad sotsiaalmeedias tsitaadid tema teostest (tihti küll autorita). Ühel hetkel vaatas ses samas "Tähetunnis" mulle vastu lause, mida juba kunagi ammu sotsiaalmeedias nägin ja olen seda sest ajast peale palju kasutanud, sest see iseloomustab mind:

Pühapäeviti ärkas ta varem, et oleks rohkem aega mitte millegi tegemiseks.

Lisaks otsestele lausetele oli raamatus huvitavaid võrdlusi ja muidu ütlemisi. Näiteks nimetati peategelast jahtunud kohviks või juuksekarvaks supi sees. Sai ka tõdeda, et kurbus on untsu läinud rõõm. (Loogiline ju, aga ise ei oska nii öelda.) 

Mingi koha peal ütles kirjanik, et täidab lugeja jaoks ventiili rolli, mis keskklassi tapva elu eest kaitseb. (Minu jaoks sarnaneb natuke selle mõttega, et kunsti on vaja reaalsuse väljakannatamiseks.) Samas kasutas ta ka ise kirjutamist reaalsuse ja rutiiniga võitlemiseks:

Kirjutan, kuna mul ei ole siin maailmas midagi muud teha: ma jäin üle ja inimeste maailmas ei leidu minu jaoks kohta. Kirjutan, kuna olen meeleheitel ja väsinud, ma ei kannata enam endaks olemise üksluisust ja kui ei oleks alatist uudsust, mida kirjutamine endast kujutab, sureksin ma iga päev sümboolset surma. 

Vägisi kisub sinna, et raamatus oli vorm sisust olulisem. Aga polnud üldse sisutühi. Ilmselt nende jaoks, kes Brasiilia oludega kursis on, oli see üsna krõbe ühiskonnakriitika. 

Niisiis kaitses ta end surma eest sellega, et elas vähem, kulutas oma elu vähehaaval, et see otsa ei saaks. Taoline kokkuhoidlikkus andis talle mõningase kindlustunde, sest kes madalalt lendab, see kõrgelt ei kuku.

Huvitavad asjad, mida raamatust teada sain: 

  • Brasiilias kutsutakse kuulsaid (kunsti)inimesi eesnimepidi (tuleb täitsa tuttav, kui ka nende jalgpallurite peale mõelda). Nii et Clarice Lispector on lihtsalt Clarice.
  • Mulle varasest east tuntud rasvakriidibrändi nimi Carioca, tuleb välja, on tähendusega sõna. Cariocaks nimetatakse Rio de Janeiro elanikku.
Õhuke raamat on, kusagil 70 lehekülge. Clarice Lispector vist üldse polnud mahult suurte teoste inimene.






Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...