Leidsin selle kirjaniku ja raamatu ESTERi sirvimise kaudu. Clarice Lispector oli nii lahe nimi, et ei saanud seda tähelepanuta jätta. Polnud temast enne kuulnud, aga tuleb välja, et tegemist on Brasiilia kirjanduse 20. sajandi ühe omapäraseima häälega.
Kui juba igasugused tutvustused ja järelsõnad ütlevad, et tema stiil on pehmelt öeldes omapärane ja otse öeldes suisa imelik, siis ikka ongi imelik. Aga mitte nii segane, et jälgida ei suudaks. Lihtsalt kaldub jutuga mitmes suunas ja armastab sõnadega mängida. Kordusi armastab ka (tõde on tõde jms).
"Tähetund" räägib põhimõtteliselt ühe Kirde-Brasiiliast pärit neiu elust Rio de Janeiros, aga see räägib ka kirjanikust, kes temast kirjutab. Kirjanik pole raamatus Clarice Lispector, vaid [sisesta siia mingi mehenimi]. Kirjanik räägib alguses, kuidas ta kohe hakkab kirjutama lugu ühest tüdrukust, lõpus näiteks mainib, et ega ta tegelikult pole veel otsustanud, kuidas seda lugu lõpetada jms. Ühesõnaga autor on ka tegelane.
Clarice Lispector elas aastail 1920-1977, aga ka 2024. aastal on ta sotsiaalmeedias ikka esile kerkiv kuju. Ta oli vägagi isiksus ja tõmbas endale tähelepanu. Lisaks levivad sotsiaalmeedias tsitaadid tema teostest (tihti küll autorita). Ühel hetkel vaatas ses samas "Tähetunnis" mulle vastu lause, mida juba kunagi ammu sotsiaalmeedias nägin ja olen seda sest ajast peale palju kasutanud, sest see iseloomustab mind:
Pühapäeviti ärkas ta varem, et oleks rohkem aega mitte millegi tegemiseks.
Lisaks otsestele lausetele oli raamatus huvitavaid võrdlusi ja muidu ütlemisi. Näiteks nimetati peategelast jahtunud kohviks või juuksekarvaks supi sees. Sai ka tõdeda, et kurbus on untsu läinud rõõm. (Loogiline ju, aga ise ei oska nii öelda.)
Mingi koha peal ütles kirjanik, et täidab lugeja jaoks ventiili rolli, mis keskklassi tapva elu eest kaitseb. (Minu jaoks sarnaneb natuke selle mõttega, et kunsti on vaja reaalsuse väljakannatamiseks.) Samas kasutas ta ka ise kirjutamist reaalsuse ja rutiiniga võitlemiseks:
Kirjutan, kuna mul ei ole siin maailmas midagi muud teha: ma jäin üle ja inimeste maailmas ei leidu minu jaoks kohta. Kirjutan, kuna olen meeleheitel ja väsinud, ma ei kannata enam endaks olemise üksluisust ja kui ei oleks alatist uudsust, mida kirjutamine endast kujutab, sureksin ma iga päev sümboolset surma.
Vägisi kisub sinna, et raamatus oli vorm sisust olulisem. Aga polnud üldse sisutühi. Ilmselt nende jaoks, kes Brasiilia oludega kursis on, oli see üsna krõbe ühiskonnakriitika.
Niisiis kaitses ta end surma eest sellega, et elas vähem, kulutas oma elu vähehaaval, et see otsa ei saaks. Taoline kokkuhoidlikkus andis talle mõningase kindlustunde, sest kes madalalt lendab, see kõrgelt ei kuku.
Huvitavad asjad, mida raamatust teada sain:
- Brasiilias kutsutakse kuulsaid (kunsti)inimesi eesnimepidi (tuleb täitsa tuttav, kui ka nende jalgpallurite peale mõelda). Nii et Clarice Lispector on lihtsalt Clarice.
- Mulle varasest east tuntud rasvakriidibrändi nimi Carioca, tuleb välja, on tähendusega sõna. Cariocaks nimetatakse Rio de Janeiro elanikku.
